Lumine klubikülastus, armaada-praada ja kaluriküla pidu

Nii, selle aasta esimene leib veel eelmise aasta juuretisest on nüüd hakkama pandud, laulab ja hingab vaikselt vannitoas. Seega võib meenutada natukene aastalõppu ka veel.

Näiteks saime aasta lõpus veel Naabrinaisega külas käidud minu maja uuel ilmakodanikul, kes ka aasta lõpus ilmavalgust nägi. Tegemist oli tõelise preiliga. Nagu ikka, jätkus meil juttu kauemaks, nii et meie, kes me pidime kumbki erineva arsti juurde minema, kargasime nagu tuli takus püsti, pea et hiljaks jäämas.

Siis ma tegingi endale selle uue gripi vaktsiini. Eks see vaktsiinivärk on alati tekitanud diskussioone. Minul on siin mitu tuttavat, kes on juba gripi läbigi põlenud, enamasti on nad sellest aru/teada saanud tänu sellele, et peres on arste. Ja täitsa erinevad kogemused on neil. Kuna mina olen igal aastal teinud ka tavalise gripi vastu vaktsiini, siis nüüd tegin selle vastu ka. Ei olnud midagi õudsat, kärss jooksis kehas ringi mõned päevad, aga halvasti ma seda küll ei talunud. Soovitan ikkagi kõigile, kes kahtlevad. Loomulik immuunsus on küll tore, aga haige olla siiski mitte.

Enne aastavahetust ma juba mainisin, et joonistasin veel ühele lapsele pildikesi, aga mida ma EI maininud, oli see, et ma harjutasin terve nädala aastavahetuspeoks ehk läksin järjekindlalt kuskil 3-4 paiku magama. Uskumatu, milline deliirium on siis kell 8-9 üles ärgata.

Üks tore aastalõpu sündmus oli veel - saime sõpradega kokku viimast korda piduliku õhtusöögi formaadis ehk reserveerisime laua Chicago pubis. Maja oli täis firma jõulupidusid ning lauad pungil kolleegidest viina mekkimas. Ega meiegi erinenud - ütleme vaid nii, et laudkond polnud nii pidulik, kuigi mina otsustasin panustada punasesse huulepulka ja ühte enda praegustest lemmikutest - halli nahktagisse.
Sööki pidi iseenenest väga kaua ootama ning kuna inimesed tilkusid erinevatel aegadel, siis et ühel ajal toidud saada, ütlesime ka enda soovid teenindajale samal ajal. Et valik polnud meie jaoks raske ning teenindus oli hoolimata uskumatutest massidest suurepärane, ei olnud lõpuks probleemi, et saime süüa alles 2h peale pubi uksest sisse astumist.

Sõpru oli kohale tulnud mitmekesi ja nii tuttavamaid kui ka võõramaid. Kahju et A&P ei saanud ühineda, meil oleks raudselt lõbusam olnud. Kahju oli ka sellest, et see mõte nii viimasel hetkel sündis - saime sellise pika laua, mis teadagi ei soodusta tohutut aktiivset lävimist. 12kesi ümmarguse laua taga istumine on oluliselt lõbusam kui pika. Sellest hoolimata oli tore õhtu, hea oli lihtsalt inimesi vaadata ja mõnega juttu ajada - nii toitu oodates kui veini limpsides suitsu kõrvale.
See on nimelt üks väheseid pubisid linnas, kus eraldi on ka väga ilus ja tõhus suitsu/sigariruum. Seda ei jätnud me kasutamata ning veetsime juttu ja suitsu puhudes üleval. Joogid ja asjad võib kõik kaasa võtta, samuti saab ka seal juurde tellida. Ikkagi vahva, et nad on investeerinud nõnda, siis ei pea minema õue, eriti praeguse külmaga.

Rääkides superkülmast, peab mainima, et mul oli veel üks vahejuhtum seoses jäätunud parkimisautomaadiga. Ega ma siis linna kuidagi jalgsi tulnud - juuksed föönitatud ja lakk peas. Ikka autuga. Elutuuline ja tuisune ilm oli tol õhtul ju. See tähendas aga, et oli vaja parkida. Mulle nagu teada meeldib parkida ukse alla - mis mõte sel asjal muidu on. Parkimine = umbes taksosõit. Parem siis juba oma autoga. Pargin õndsalt Venuse kõrvale Europarki ning libistan koidula automaati, raha sisestamise juures on suurelt silt et raha ei tagastata. Teatab mulle, et on pargitud, võtke kviitung. Vajutan rohelist nuppu, aga see ei lähe allagi! Paljud oleks ehk meele heitnud, aga ei mina - vajutasin julgelt punast. Ka see ei töötanud! OHHOOO! Trahvi küll ei tahaks saada, ja sotast ka ilma ei taha jääda. Tegin siis kärgmelt foto nii mobiiliga kui ka fotokaameraga. Võite arvata, mis oli selleks ajaks järgi jäänud minu veatust meigist ning lakkis-kiivris soengust. Ja kui ma siis võtsin veel helistada ka parklakorraldusse, valmis MMSima seda fotot, läks veelgi aega. Õnneks oli lahendus lihtne - ma pidin ütlema autonumbri ja parkimisala ning sain parkida nii kaua tasuta kui vaja :) Väga viisakas ja tore teenindus minu meelest. Tuju ei riknenudki, hoolimata soengufopaast. Huuled püsisid terve õhtu punased, seesama Estée Lauderi punane, mis mul kotis on :) Mehele punane huul muidugi ei meeldi, aga ma arvan, et ma nägin siiski hea välja - sobilik Chicago 1933 konsega.

See õhtu kujunes kaineks ja lühikeseks, aga ei olnud veel sugugi läbi. Kui me, autoga inimesed, koju jõudsime, siis pidi Mees veel tööpostile minema. Post asus seekord Venus Clubi juures ehk pmst läksime samasse kohta tagasi, kust me pool tundi varem tulime. Et aga tal oli seltskonda vaja ja valisime minekuks minu auto, otsustasin mina end soojalt riietada ja mõned fotod teha linna peal - lumi ju :) Chicago meiki ma maha ei võtnud, aga pepsi tagi vahetasin kapuutsipusa ning kontsasaapad bearpaw'de vastu.
Pilte tegin mõned, aga peatselt hakkas ikka külm. Otsustasin minna Venus Clubisse "sooja".

Sellal, kui mina ilmusin tantsupõranda äärde nagu afterski-le, oli kohale vedanud enda tohutu hulk erinevaid pidulisi. Alles veerand tundi varem olin näinud ühte prouade kolmikut õues kakerdamas. Neid võis nimetada klubi esi-märadeks ja üldse mitte halvas mõttes - tegemist oli nii kauniste tõutsikkidega, et mehed, kes omavahel juttu rääkisid, vaatasid ainult neid. Kui alles üks neist oli enda punastes treggingsites ja huippukõrgete kontsadega lume sisse täispikkuses horisontaali lajatanud, siis nüüd kõrgus ta uhkelt 2 sõbranna seltsis enda saba lehvitades.

Ja kingade osas ma ei liialda - ta peaaegu ei suutnudki kõndida ega tantsida nendes pilvelõhkujates, pidi niiviisi õõtsuma ja puusast keerlema. Ma arvan, et ma enda madala uggsiga olin talle mingi puusani, heal juhul.
Teised tsikid olid investeerinud tantsusõbralikemasse jalanõudesse, aga heledad sabad lehvisid neil sama hoogsalt.
Seega oli huvi nende vastu rohkem aukartlikku tüüpi ning 3kesi nad hängima jäidki.

Hoopis huvitavam oli üks eksemplar, kes sai minult kohe õhtu alguses tiitli "outfit of the night" ehk ma juba teadsin, et seda on raske ületada. Tõeline klubiriietus - oli näha et tsikk ei tulnud otse töölt ega pubist, veel vähem vanaema juurest. Need olid ROOSAD LITRITEGA shortsid. Nagu mikromõõdus ala Lady Gaga vmt. Ja all oli valge riie, nii et ööklubivalguses oli lihtsalt üks särav tagumik ringi liikumas. Tagumik pakkus huvi enamikule, kellest ta möödus ning tsikk kasutas kõiki aeroobikaliigutusi, mis vähegi võimalik. 10 punkti ka kontsa eest, mis teda ei takistanud. Heas vormis oli ka.

Huvitavat rahvast oli ka meeste seas - näiteks mingi väga mitte-klublik persoon prillidega, kelle tantsuliigutused olid midagi karutaltsutuse imitatsiooniga sarnast, siis üks hüperaktiivne päikeseprillidega mees ning ka üks tüüp, kes jooksis ringi nagu mingi keravälk ja igale võimalikule naisele komplimente ja naeratusi viskas. Mulle ka. Ja siis oli bunch italianosid ja mingeid omanikega seotud ärimehi, kellest üks siis torni-tsikki julges natukene sebida.

Muusika oli jah selline seinast seina, ütleme nii. Oli poppe hittlugusid raadiolistist, mis siis vaheldusid old-school'iga ja oli vahepeal ka eesti lugusid, mis vaheldusid diskomussiga. Üks eredam näide publiku maistest-reaktsioonist oli see, et kui hakkas tulema mingi selline eesti lugu nagu "..., tegi peegelpõrandale kükke, jalas polnud pükse, jalas polnud pükse, pükse!", siis oli põrand hoobilt tühi. Minule lugu samas meeldis, kuigi sellel hetkel polnud seda varem kuulnudki! Üks mees muidugi tundus teadvat kõiki sõnu ja siis ta umbes külastas kõiki põranda äärde imbunud tegelasi ja "räppis" neile vaimustunult kogu laulu vältel! Kohe, kui aga peale pandi Ricky Martini Un-Dos-Tres, oli endisest massist rohkemgi põrandal aerlemas. Huhh.

Kuna mina sinna sel korral mehi lantima ei läinud ning eriliselt tähelepanule loota ei saanud, arvestades amatsoonide ja minu riietuse karjuvat kontrasti, siis olin ma eriti rõõmus, kui kohale ilmus sõber T oma mingi sõbraga. Koos tantsisime Phats & Smalli järgi (T meenutab mulle alati 90ndate haussi) ning rõõmustasime ka Bailando ja Coco Jambo üle. Nautisime koos roosat tagumikku ja T ostis mulle Cocat.
Aga õhtu ei väsinud üllatamast. Tuleb välja, et klubi oli esiteks täis eestlasi ja teiseks, polnud vahet mis mul seljas oli. Eriti koduse dressipluusiga olemine ei takistanud mulle komplimente tegemast ning ma ei tea, kas minu pea kõrgus on mingis sobivas tsoonis, aga kiputi väga juukseid sasima nagu väikesel lapsel. Sellistel puhkudel on mul alati hea meel, kui liiga palju lakki peas pole :D

Kuigi mul oli vaja järgmine päev üles ärgata kell 8 juba ja plaanisin kell 1 juba kotil olla, lahkusime klubist alles 2 paiku ning magama sain 3st. Rezhiim, znaajesh?

Sujuvalt saabus 31. detsember ehk aasta viimane päev ja meil oli selline tagasihoidlik plaan paari sõbraga aastat vahetada. Ei olnud sel aastal energiat ega raha kuskile peole investeerida, rääkimata jälle enda juures suure peo tegemisest. Vanus on ikkagi oma lõivu võtnud. Ja masu ka.
Niisiis läksime hoopiski Mehe õe juurde soolaleib-aastalõpuõhtusöök-formaadis olengule. Aga mitte kohe hommikul.

Üks väike haltuuraots oli enne seda. Nimelt ükspäev fesarisse logides tervitas mind seal kiri - mõtlesin, et Rotermanni turg või Raadio 2, kõige suuremad kirjutajad, on aastalõpusoovid teele pannud. Oh ei - hoopis ekskuti eksnaiselt. Juba see fakt andis kirjale "aasta üllatus" tiitli ning sisu poolest pakkus mulle ühte huvitavat tegevust aastavahetuseks. Minu lemmikvaldkonnas ehk kaltsunduses, milles ma master olen :)

Nimelt hordides ja hordides saabuvatele vene rahvuse esindajatele, kes siia hotellidesse s-noovõm-goodam-praazdnikut olid pidama tulnud, pakuti siis ühes gostinitsas luksbrändi-kaupa - täpsemalt ikka ladvikut: Gucci-Prada-Dior-Lanvin. Ühtegi neist Eestis ei müüda, ja tegemist oli ajutise outlet-müügiga. Ei lasknud ma endale 2 kordsa öelda - kuna plaan oli aastavahetus tagasihoidlikult veeta, siis mõned tunnid istuda ja turistidele brändi müüa polnud minu jaoks probleem. Et kui muud ei saa, siis targemaks ikka saab ning endal ka hea meel, et midagi kasulikku teen. Raske aeg - kõik asjad peab vastu võtma :D

Niisiis lisanduski minu kriimsilma ametisse veel üks - kukimuki-müüja. Nagu oli ette näha, oli huvi 40-tuhande krooniste kleitide 50%-lise soodustuse vastu jahe, peamiselt selle tõttu (right!), et nad olid ju eelmise hooaja omad. Sama kallitest käekottidest õnnestus müüa 1 ning kõige paremini läksid kingad. Ütleme nii, et veel eelmisel suvel olin ka mina ise sedasorti kingade sihtgrupp ;) Riided on ikka mõttetult kallid, aga no kvaliteetsed toorsiid, kashmiir ja kallid sildid on tõeline investeering. Tegingi väikse uuringu siis ka ise - ja leidsin endale nii kingad, kleidi kui ka jaki. sobiva koti ja veel mõned kingad, mida ma oleks tahtnud endale. Ütleme nii, et kuskil 100 tuhat oleks pidanud välja käima.

Kõige kallim asi oli meeste liputaja-nahktagi (Prada) - 47k, selle järgnes kohe kalleim kleit 40k+, ja keskmine koti hind oli 22k. Ja kuna oli vaid sularaha eest kõik, siis muidugi väga paljud ei kiirustanud. Aga no osade jaoks polnud probleem imesirgeid eurosid taskust välja koukida, sest proua tahtis Prada käimasid. Sweeeeeet! Aaa, ja paljud ei saanud algul arugi, et tegemist on euro-hindadega, võeti aga paar toppi näppu ja alles makstes avastati, et ei olegi kroonides hind ;) Arusaadav ju, oleme Eestis. Samas aga näitab madalat bränditeadlikkust isegi rikaste turistide hulgas. Samas, ega kõik ei peagi teadma - Mees käis mul sealt läbi ja tema küll poleks logosid ja värke tundnud, isegi Chaneli oma mitte, sest ta nagu ÜLDSE ei tegele sellega.

Minu isiklik kasu oli: keelte praktiseerimine, suhtlemine, ja muidugi - puhas originaalkauba näppimine, et veelgi selgemaks saada, kuidas käib ikkagi korraliku kauba müük. Eriti uhke oli kirjutada välja Prada koti sertifikaat ;) Õppisin natukene stiili ja brändi iseloomu ka ning juurde vaatasin netist. Kuna oli slow you know, siis sai ilusti ka internetis hängida - seega veel üks kasu, kirjutada blogi ja viia end uudistega kurssi. Ja muidugi sain lugeda järjest läbi nii mõnegi naisteajakirja ning alustada raamatute lugemist.
Ühed Diori kingad olid mul küll lemmikud, need jäidki maha.

Samas, nagu tabavalt ütles Naabrinaine - me saame aru küll et bränd ja nii, aga mille kuradi päralt peab olema üks TARBEESE nagu käekott nii päratult kallis? Enne ostan auto kui koti ikkagi. Ja oleks nad veel meie maitse - ei olnud. Samas Gucci, Fendi, Chanel ja LV on ikka mu lemmikud, kuigi 1 Prada valisin endale ka välja :) Ja muide, mul ei ole ühtegi nii kallist käekotti. Mulle piisab regular laiatarbe märkidest või nõuneimidest ka - peaasi et oleks praktiline ja stiilne ja MINA.

Säärane see esimene päev seal oli, ja me liikusime edasi Mehe õe juurde. Mees oli omadega väga läbi, leidsin ta nagu märja kaltsu enda auto kõrvalistmelt. Mis tal kõik veel sellel aasta viimasel päeval juhtus, sellest ma ei tohi siia kirjutada - aga kes teab, see teab. Igatahes tema autoga keeldus sõitmast ning siis istus see tubli eesti naine (teame ju küll) rooli.

Lumi oli võimas ning sissesõit ei olnud pea et nähagi, kui kohale jõudsime. Lund muudkui sadas ja sadas - old news! Aga KURAT kui ilus, ja ma usun, et seda mantrat korrutab nii mõnigi.
Söögist pakuti meile eelrooga nii koduahjust kui Selveri köögist ning pearoog lõhe oli ka välja mõõdetud. Natuke sai pilte tehtud, aga peamiselt ikkagi söödud-joodud. Enne, kui aru saime, kraamiti juba kohvitassid välja ja õige peatselt sõime juba viimaseid koogitükke. Üks sugulane oli üllitanud megahea besee-granaatõunakoogi (sellel oli oma nimi ka, aga ma ei mäleta enam). Ja visatigi välja - läksime lastele potjomkin-ilutulestikku tegema. Mitte et see kuidagi kiirelt oleks läinud - kõigepealt kadus pool suguvõsa massist ära majade vahele ning teine pool (mina ja veel üks piisavalt palja tagumikuga sugulane) külmetasime mere ääres. Lõpuks tuli ka õige hetk raketilaskmiseks, nalja sai palju, lapsed kõik rõõmustasid :) Meie viisime enda oma tema vanaema juurde ning sõit päris peole võis alata.

Läksime Mehe sõbra juurde väikesesse maakohta linna lähedal ning sõitjaks oli tema kolleeg, ühtlasi minu koolivend. Sõit sujus, aga maanteel oli puhta jää. Kaks korda sõitsime mööda õigest kohast, nii et lõpuks tegime mingi pooletunnise ringi.
Kohale jõudsime ja võtsime kohe ligi joogid ja söögid - perenaine-peremees koos sõpradega olid ülihea köögiviljaahjuroa ja lõhet teinud. Või oli see forell - igatahes väga maitsev. Peremees kallas mulle ka viina, mille põhjas olid jõhvikad, ja see oli ülihea naps.
Enne kui arugi saime, oli juba aeg minna küla keskele ilutulestikku vaatama ja vana aasta sümbolit lõkkega ära saatma. Mõeldud tehtud! Kokku olid kogunenud nn uued elanikud kui ka põliselanikud. Meie pakist läks viiimane suits küll ühele korralikule aakale - ninanössu ja õige riietusega oli ehe kombo. Aga hea tunne oli - vaevalt, et see sigarett kedagi rohkem oleks rõõmustanud.
Kohalikus legendaarses pubis oligi afterski stiilis pidu - meie sõprade naaber oli diskori-tangis, sorry, puldis, ja ainult hitid tulid. Küll oli hea natukene vahelduseks ka reläksida - kumbki meist ju roolis polnud. Siiski ei läinud me üle piiri, nii et kella 2-3 paiku liikuma hakates oli täitsa OK olla. Aga krt, kodutee paistab sealt minnes alati ikka nii palju pikem.

Nii see aasta tuli. Hommikul oli trés zombiac ikka olla küll, suutsin endale kaasa võtta termotassis kohvi. Õnneks möödus päev mõnusalt ja kuni õhtuni oli 1.jaanuar nii nagu ikka - minimaalne söök ja väike tsill.

Järgmisel päeval tegelesin emotsionaalselt raske teemaga ja õhtu lõppes sõbranna juures filmivaatamisega. Ning pühapäev lõppes positiivselt - ostsime junk-foodi ehk siis toit mis oli anything but jõulutoit, läks täiega kaubaks.

No ja eile - eile oli siis puhas kodusolemise päev - koristamine ja sättimine, sest kui ikkagi järjest nädal aega kodust ära oled, koguneb erinevaid hunnikuid küll nõudest, küll riietest igale poole. Mees tegi hommikuks kohvi ja võikut, nii mõnus. Lõpuks käisin üle nädala veel poes ka - mulle meeldib poes käia, kui on aega :) Valisime korralikult sõbrannaga, mida osta - näiteks ühe hea metsaseenesalati. Loodan, et olen õppinud kokkuhoidlikumaks ostlejaks, sest terve kärutäie kraami soetasin kupongi-sooduskaardi poliitikat jälgides :) Ainuke asi, mis isutas, oli tom kha supp, nii et selle materjale ostsin siis kokku.

Ja täna pidime me minema Helsinkisse Naabriperega. Öö möödus meil küll rütmis kell 12 magama, kell 2 üles, vaatasime filmi, ja kell 4 jälle magama, kell 6 üles - ja pool 7 õue, sadamasse. Nii et aastalõpu inertsist segamini uni andis korralikult tunda. Aga - sadamas selgus, et me siiski täna laevale ei pääse, sest peebil polnud veel reisidokumenti. Selle vea vanemad parandasid ja loodetavasti on uus katse neljapäeval edukam :) Lihtsalt vahelduseks siis Helsinkisse. Täna ma siis lugesin, vaatasin filme ja magasin päeval, lisaks viisin end kurssi osta.ee teemaga - ma pole sealt asju ostnud, vaid ainult müünud. Kuna aga pooli asju pole poes ning ilmselgelt hakkab minuni jõudma ka kõikide põhjade põhi, siis pean ma asju nutikalt ja soodsalt soetama, näiteks kasutatud kujul. Kui üldse. No see Helsinki on ju ka January Sale all, nii et majanduslikult kindlasti tark otsus ;)

Homme on töötukassa ja leivaküpsetamise päev, seekord proovin jõhvikatega ka.

Lõpetuseks panengi selle Venus Club põrandalagedakslöömise loo teile siia, mis on mu meelest ülikõva huumor - ja video ja esitaja ja kõik asjad. Ehk siis Winny Puhh - Peegelpõrand.

Jääpurika sünd ja matused

Talv hakkas ju mingi 3 nädalat tagasi ja on kestnud ja kestnud. Lumi on juba vana uudis, lumerekord habemega nali. Kõik inimesed on vist teinud fotosid küll lumest metsas ja lumest linnas. Olenemata fotokast on pildid ikka ilusad, sest puhas lumi ongi nii maagiline!
Lume kõrval on ka igast muid nähte nagu lörts ja hanged ja libe jne.

Juba mitu päeva oli meil oma "peebi" ehk siis jõudsalt kasvav jääpurikas meie akna taga. Tegin pilte küll maja eest, küll maja seest. Kui üleeile hommikul oli ta katuseräästast kasvanud meie aknani (me oleme eelviimasel korrusel), siis eilseks oli ta kasvanud juba poolde aknasse. Täna hommikul juba aknast mööda.
Mul oli kange himu teda sudida natsa, aga Mees ei lubanud - kartis, et äkki kukub käe otsast ära.
Tänagi tegin veel pilti ja päike ka nii ilusti paistis.

Kuni pesin nõusid ja käis üks laks. Naabritel üleval oli ka kange himu vist seda näppida ja nii nad seal labidaga udjasid. Lõpuks said nii 50-kilose poisi siis katuse küljest lahti.
Kui ma õhtul poest tulin, siis ta lamas seal, maetud valge lume alla.
Kurb oli, oleks tahtnud kallistada või siis vähemalt kudiagi seda skulptuurina ära kasutada.
Pilt on tehtud veel siis, kui oli ta oma õilsas õitse-eas ;)

Kodus on meil lahe rõdu ka, ja sinna on selline kunstipärane vaip sattunud.

Mis leidub minu käekotis?

Jeremy Clarksoni jutukesest saadud inspiratsiooni ajel otsustasin ka mina vaadata, mis leidub minu käekotis. Mul on mitu käekotti ja siis üks "ema"-käekott ehk siis see, millega ma peamiselt käin. Ja siis seal leidub nagu IGASUGUST junki. Kõige hullem on, et kunagi olen ma ka suure hulga asju kotist eraldanud, ja tuleb välja, et ma tunnengi neist mingi hetk puudust! (näiteks pastakas, näts või mälupulk, kui seda vaja läheks). Nagu öeldakse, naisterahva käekott on tihti elupäästja.

Igatahes, kuna trend soosib suurt kotti, siis ma ei ole muidugi kunagi hätta jäänud. Minu vaieldamatud 3 lemmikut on hetkel suur must lakknahast Mary Poppins stiilis kott, Guessi hobo ja kõige viimasena soetatud Steve Maddeni suur kandiline pruunist nahast kott. Need kotid ise on juba midagi väärt - emotsionaalselt eriti :) Aga Clarksoni sõnul pidada keskmise käekoti väärtus olema 550 naela (tema enda naisel aga ligi £3000). Tahaks küll teada, mis on minu käekoti väärtus ;). Nagu näha kommentaaridest, tundub see summa ülemäära kallis.

Aga nüüd sisu juurde. Ja ma ei luba, et ma kõike suudan ära põhjendada ;) Ja täna on mul käekotis üks asi, mis väärtust kindlasti tõstab, iga päev ma nimelt läpparit kaasas ei kanna. Muuhulgas peidab kott erinevaid brände - see on tavaliselt naisteajakirjade artikli põhiteema, et mis brändi kosmeetikat sa kasutad. Ma siis ühendan nii loetelu, umbkaudsed väärtused ja brändid ka, kui veel näha on. Huvitav, kas poolik huulepulk on pool alghinnast?
Ja siin loetelu:

Mac - koos toitejuhtmega.
Kolm mälupulka -  kõik on 1Gb
Väline kõvaketas - juhtmega, 20Gb, eriti pisike, peaks tegelt rahakotis olema.
Kuus erinevat kirjutusvahendit - must kalligraafiline vildikas kaartidele ilukirjutamiseks, 2 tintekat, 2 erineva logoga pastakat, must permanent marker igaks elujuhtumiks, nt CD-de peale kirjutamiseks.
Suur punane feik LV rahakott (sain sünnaks) - seal on rohkem plastikut ja imelikke pabereid kui sularaha, üks lukk on katki - ma peakski ta ära vahetama, aga see on nii suur tööl.

Anne Klein käekell - ootab parandusse minemist
Nahast kaartide hoidja - sisaldab vanu ja harvemini kasutatavaid kliendikaarte. Ma peakski seda jälle sorteerima, muidu on ta mul julm telliskivi jälle seal kotis
Ajakiri MOOD - jaanuari number
Elizabeth Ardeni 8 hour cream - elupäästja
Zovirax ohatiserohi - vt ka ohatis.ee - praegu käib kampaania ja telekast on päris hullud klipid selle kohta :D
Neli huuleläiget - VictoriasSecret, YSL, Gosh see peegliga, BodyShop.
Moleskine lahtritega märkmik - väga praktiline asi kõiksugu vajalike paberiti jaoks (nagu koristaja nr-ga post-it, mõni kinkekaart jne)

Compeed ohatise plaastrid - ohatise parim vaenlane. Muide kampaania pole kummagi brändi peale.
Kulunud Sephora must peegel - üks pool suurendab
Samasugune peegel, aga uus
Marimekko roheline, valgemummuline kosmeetikakott - seal sees on igast ibumäksid, paratsetamoolid, silmatilgad, juukseklambreid, miniripsmetush, minihambapasta, reisihambahari, läbipaistvad juuksekummid, plaastrid, hotellist võetud õmblemiskomplekt ja minihuuleläige - ehk siis iga-elujuhtumi-kott.
Pentaxi fotokas - kannan seda pea et alati kaasas, hea pisike.
Armani Elle/She kuldne lõhn - mõnusas kerges vastupidavas metallpakendis
Justin Petrone Minu Eesti
Nivea kätekreemi testreid 2 tk
Sothy's kätekreem - pisike

1 õun - täna söön selle ära
Sensodyne hambapasta, sain sugulaselt, siiamaani pole kotist suutnud vannituppa viia
Veel 1 huuleläige, Himalaya Herbals
Eucerini eriti karmide tingimuste kätekreem
LCN küüneõli, MaxFactori punane küünelakk, Mereneid aluslakk - plaanisin mingi hetk ilmselt teha täiusliku maniküüri käigu pealt
iPod Nano - esimene generatsioon, kõrvaklappe 2 paari

Visiitkaartide hoidja - läigib, sisaldab vanu visitkasid
Umbes 3 poolikut salfaka pakki - näiteks Reformikate kampaania oma
Purell Händ Sanitizer - juhuks, kui ei saa käsi pesta
Jacks - ehk tulemasin, mis ammu juba ei tööta, aga tal on lahe punane lasertuluke, ja seda on läinud ettekannet tehes vaja. Ma ei saa muidugi aru, miks ta mul siiani kotis on, sest esiteks ei tee ma ettekandeid juba terve aasta või midagi :D Ilmselt kallan ta alati koos teiste asjadega teise kotti jälle.

Üks helkur - see tuli mul mantli küljest ära, saadetud helkur.ee vahendusel, Naabrinaise poolt ;) Saatke teie ka oma tuttavatele!
Isekirjutatud CD - ma aegajalt teen endale autos kuulamiseks
Klassikaline Estée Lauderi iluspunane huulepulk - kuldne pakend, harakale sobivaim ;)
Lancome'i mini jumestuskreem - igaks elujuhtumiks
Lancome'i põsepuna
Veel üks huulepalsam - Blistex
Pisike parfüümitester - Ralph Lauren Romance
Niiske kätepuhastuslapp - lemon lõhnaline
Koti põhjas - hulgaliselt ostutsekke, viis münti ja kortsunud 2- ja 10-kroonine - see on kogu minu sularaha hetkel

Orbiti nätsupakk - üks näts sees

Leht ibumäksi - üks tablett alles

Leht paratsetamooli - üks tablett kasutatud

Pooleks kulunud tehniline pass ja aegunud kindlustus - need on mul vahel eraldi kaasas, muidu peaks olema rahakotis
Paar kõrvarõngaid - jess, neid ma otsisin!
Seitse tampooni - nad on kogunenud kuidagi?
Solaariumisilmaklapid ja kreemitester - neid ma otsisingi, sest ma pole ammu sollis käinud ja tegelt on ju hea, et raha nüüd kreemi peale ka ei kulu?
Müts külmemateks ilmadeks

MiuMiu roosad prillid - minu kontoriprillid
Kaks mobiiltelefoni - Nokial aku tühi ja suunatud SonyEricssonile

Kolla-rohelised autosõiduprillid - Vogue omad vist, aga kes seda enam mäletab, need peak autos vedelma tegelt
Autovõti vutlaris, südamega postkastivõti, koduvõti koerakesega, üürikorterivõtmed
Autoluku sulatamise õli - ainult talvel olemas
Maybelline'i jumestuskreemi tester
Tühi kaalupatarei - selle järgi saan osta poest uue
Riidest poekott - vt ka killerkott.org
Armani tumedad päikeseprillid - lumesillerdus on talvel kõige halvem :), need ka tavaliselt pole kaasas.

Kokku tuli 50+ erinevat artiklit. Väärtust on küll raske välja arvutada. Ütleme nii, et kõige kallimad asjad on nähtavasti kott ise, prillid, mobiilid, iPod, fotokas, mälud ja Mac. Prille 3 paari - mingi 10k, fotokas 3k, arvut poehinnaga 23k, iPod 2k, mobiilid 8k, mälud 1k... Ja juhiloa ja dokumentide vormistamine, nii et rahakott ka. No võtmed, eks. Sest siis võidakse ju autoga sõitma minna või kodu paljaks varastada. Brändikosmeetika - no 2-3k ikka. No mingi 50 kilo tuleb praegu minu arvutuste kohaselt siit alghindade põhjal välja. Musta turu või kasutatud esemete turul ilmselt on asi 3x odavam. Aga emotsionaalne väärtus on suurem. Aga taas, praktilisest seisukohast - kurat, ma tõesti vean mammonat liiga palju kaasas? Täitsa jobu.

Ma ühtin Jeremy Clarksoni arvamusega, et USKUMATU! Ja pooli asju pole igapäevaselt tõesti vaja. Ja ma käingi vahel ringi, taskus vaid võti ja autovõti, kaasas pangakaart, huuleläige ja autodokumendid ning mobiil ja prillid.

Pildid pole minu kotist. Ma luban et ma pärast panen :)

Tehtud!

Tehke teie ka ;)

Täna

...sai lõpuks läbi. Üks kole ja närviline päev oli, nutsin peatäie ja märkasin palju halbu ja ebameeldivaid asju enda elus (nagu oleks vahel pimekana ja mõtlen, et kõik on hästi) ning mu tähelepanu juhiti ka palju minu vigadele. Nagu ma neid ise ei teaks - uuel aastal uue hooga konnasilmale astuda on aga eriliselt nõme. Õnneks ma olen siin andestamisega tegelenud ja kannatustest vabanemine just seda nõuabki. Ja siis veel see, et on inimesi, kelle elu on tõeliselt raske - minu pseudoprobleem on ikka pseudo suure tähega.
Ja veel üks klišee - mis ei tapa, see teeb tugevamaks.

Jumal tänatud, et mul on head sõbrad, kes kallistavad ja sooja teki alla kutsuvad filmi vaatama, ei väsi kallamast lohutuseks shampust ja siidrit ning lasevad mul 10 minutit magada, kui on ikka kurnatus üle pea kasvanud. AITÄH!
Vaatasime filme All About Steve ja Invention of Lying. Soovitan mõlemat - erinevad huumorid, aga kindlasti naljakad :)

Kui teil on vaja midagi head,

siis mu sõbranna saatis mulle laheda listi. Jagan teile ka :)

Drama queen at it again

Liiga vara hõiskasin enda bloginapostis! Tundub, et pean jälle vahetama blogiaadressi või vähemalt selle kinni panema...
Mõnikord lihtsalt juhtub. Esimene pauk tuli raketist, teine otse luuavarrest! Seekord sain luuavarre-pauguga pihta ka. Kui keegi eksis ehk öösel-varahommikul siia blogisse, siis kihutas siingi ringi nõid luuavarrel. Õigemini oli siin nõia(sita?)ralli - üks alustas ja teine tänitas kaasa, üks mustas ja teine lajatas vastu. Inetu lugu.
Ega ma tõesti ise vähem nõid pole, kirjutades siia nagu kirjutan. Siiski, ühte teatud teemat olen vägagi vaka all hoidnud - sellepärast, et see on väga isiklik ning puudutab mitmeid inimesi.
Piisas vaid paarist lausest, kui üks vana teema lahti läks... ma lootsin, et sel aastal ma ei pea sellega tegelema. Aga no nagu mõni harjub elama insuliinisüstidega, pean mina harjuma oma situatsiooniga.
Tervist see küll aegajalt kahjustab, aga pole midagi parata - elu on selline.
Aga globaalselt vaadates on see pseudoprobleem, mille ma olen proportsioonidest välja paisutanud ning enda jaoks raskeks mõelnud. Viimasel aastal olin veidi edukam - andestamine ja leppimine aitasid. Aga no ei ole eriti vahva, kui jälle saad teada, kui õudne inimene sa oled. 2 lause pärast.

Andke mulle andeks see mõistubläbin - mul on kõht tühi ja hammas valutab ning ma olen veidi magamata. Küll ma varsti juba pajatan aastavahetusest.
Seniks vajan kinnitust, et mu blogi on lugemist väärt, et ta on samas huvitav ega solva kedagi. Ma peaks vist enda blogi juurde lisama ühe tärniga lause a la lugemine on omavastutus ning oma arvamust arvamuse põhjal kujundada on raske. Mulle meenub muidugi, et ma olen seda KORDUVALT teinud.
Ei saa lähtuda mingisuguse anonüümse inimese arvamustest, et nüüd asjad nii ongi. Kainet mõistust on vaja, sest internet on kuradist. Nagu ütles üks professor, ainus inimene, kes on lollim sellest, kes pole ühtegi raamatut lugenud, on see, kes on liiga palju raamatuid lugenud ning alati juhindub selle kõige viimase järgi, nagu polekski midagi varem olnud.

Palun ärge võtke mu kirjutisi tõe pähe, sest tihti kirjutan vaid millestki ajendatult ja kindlasti liialdatult ja emotsiooniga. Ma olengi selline. Draamakuninganna. Ja olen sel aastal ka.

Uut aastat ja tosin aastat ploginat

Enne, kui hakkan uusaastalubadusi või soove ette deklameerima, tahan hoopis aitäh öelda head uut aastat ;)
Ja muidugi suurimad tänud olemast minu lugejad... ;) Muide mul on siin blogis ligi 900 posti juba. 2010 saab niisiis 1000 täis, ma eeldan ;)

Kirjutamist nagu süsteemselt alustasin tegelikult 1998, kui ma USA-s elasin. Siis kirjutasin terve suve lõpu ja sügissemestri lugusid sellest, kuidas ma elasin enda onu juures Long Islandil. Kahjuks oli mul siis mingisugune e-mailiaadress, mida mul praegu enam pole, ning neid jutukesi on alles vaid ajalehepaberil, kuna nad ilmusid noortelehes. Aga umbes mingi 3 tk või nii.

Sellised võimalused, nagu on täna, et üllitada raamat või kirjutada ajakirja terve aasta vältel, mul tollal puudusid.

Kirjutamisega elektrooniliselt alustasin aga 2001, kui taas USA-s elasin. Vahepeal olen korduvalt keskkondi vahetanud ning alates 2006 bloggerile truuks jäänud: esimesed kirjutised panin e-mailiga sõpradele ja vennale, kes siis minu kodulehele need üles riputas. Koduleht on tänaseks ära kadunud, tükid suutsin päästa ;) Siis kirjutasin juba sõpruskonna ühises foorumikeskkonnas peamiselt reisijutte. Järgmine formaat oligi blogi - alustasin seda myspace'is.
Ja nüüd olen kõik kõik postid ära kandnud erinevatest kohtadest siia bloggerisse :)

Et sellised vanad asjad siis.

Luban, et kirjutan edaspidi ka. Ja kes teab, kunagi ehk teen ikkagi raamatu, kasvõi mõne üksikeksemplari, endale või lastele... sest eks see blogi mul ikka päevikufunktsiooni ka natuke täidab ja endal on tagantjärgi küll tore meenutada, mis kõik tehtud on. Pealegi, nagu viimase tosina aasta jooksul olen ma aru saanud, et tehnoloogia areneb nii kiiresti, et ma äkki vanamutina ei suudagi enam arvutist enda asju enam lugeda, rääkimata sisestamisest :D Raamat on ikkagi kindlam :)

Ja 2010 ehk twenty-ten, mis nii suurepäraselt kõlab, on kestnud juba 11 tundi. Selline see esimene post sai ;)

Head vana aasta lõppu ;)

Minu aasta mitu nägu

Samal ajal, kui kõrva paitab vene praazdniku ettevalmistuskära ehk Pugatshova lood ning kasatshokirütmid, proovin mina siin kirjutada veel sellest aastast, sest s noovõm goodam tahaks soovida siin interneti vahendusel ikkagi enne kella 5, mil normaalsed inimesed juba shampanjast kergelt mullis peadega ringi kõnnivad :) (*)

Ehk - ongi aasta viimane päev. Ja suhteliselt viimane aeg mul siin seda posti kirjutada :) Tegelikult tahaksin ma kirjutada ja heietada hirmsasti, aga vahel on nii, et aeg ise seab enda piirid :)

Niisiis, võtaks selle aasta peamised asjad kokku.

Kui ma tegelikult mõtlesin selle peale, siis on mul olnud üks kirev ja põnev aasta - mõnede eranditega elasin sellist planeerimata-planeeritud elu umbes siis, kui ma olin nii 16-17. Ehk siis teatud määral olen ma igal päeval ikka midagi uut ja huvitavat proovinud teha ja samas suhteliselt kindlalt ikkagi planeerisin mingeid asju. Ja asju, mida ma ei planeerinud, aga juhtus ikkagi - neid oli päris mitmeid.

Uusi asju oli ka palju.

Ja nüüd kui kuude kaupa kokku võtta ning igas neist midagi uut leida, siis näeks asi välja umbes nii:

Jaanuaris olin ma veel suhteliselt muretu töötu ning kui tuli pakkumine minna Nupsukatele appi, tundus see igati hea mõte :) Uus oli selles fakt, et ma ei ole kunagi taolises kodukontoris töötanud ;) Täpselt nii ma tegingi ja koos sai veedetud tervelt õnnis kuu. Oleksin olnud ehk kauemgi, aga siis tuli (täiesti ilma otsimata) pakkumine erialasele tööle - mind kutsuti turundama väga vahvaid Eesti tuntud brände. Võtsin pakkumise vastu, mis sest et

veebruaris toimunud Soome suusareisil minu ämm arvas, et see pole hea mõte. Suusareis ise oli minu jaoks esimene, kuigi mägedesse mitte. Enda kohta avastasin taas, et mäesuusatajat ega laudurit minust ei saa ja mul on mäe pikkusest savi. Ma jään uisutajaks ja murdmaalaseks ning naudin mägesid ikka nende ilu pärast :) Ja kui Mees on õnnelik enda lauaga ja meil tulevikus sitaks pappi on, siis ma lähen veel mäesuusareisile. Lihtsalt mina hängiks kuskil Itaalia alpide all poodides ja tema lauaku seal üleval. Nõlva

keskel saaks kokku :)

Märtsis asusin niisiis tööle. See oli mulle uues valdkonnas nagu viimasel ajal kombeks. Huvitaval kombel mulle need suured korporatsioonid ja kontorid ja eelarved ja globaalsus ja nähtavus alati väga meeldivad. Kindlasti on see seotud minu dramaatilise või isegi histrioonilise isiksusega, millel on ka paranoilisi ja piirialaseid jooni - "diagnoos", mille minu sõbranna pani mulle minu selja taga, omamata isegi vastavat haridust (**). Vahel ma muidugi ei adu, et suurte koridoride keskel ja suurte brändide juures võivad kaduma minna nii isiksus, meelerahu ning ka eelarved pole tegelikult niisugused, nagu nad väljapoole paistavad. Aga ma olin töökoha üle rõõmus. Märtsis sain ka teada, et mul on ligi 100 paari kingi, seda mitte juhuslikult, vaid inventuuri tulemusena.

Aprillis saabus minu elus uus etapp - algas uus dekaad ehk neljas kümme. Kui minu eks-kutt selle peale kahjurõõmsalt mind neljakümnendatesse tervitas, siis ma ise seda tegelikult üldsegi väärilise peoga ei tervitanud - ilmselt ma ei pidanud ei seda dekaadivahetust ega aastat üldse vääriliseks. Küll aga endale kinkisin õhtu lähemate sõpradega. Kolm neist olid lapseootel, kõik erineval kaugusel.

Üks uus asi, mis ma tegin, oli sushi rullimine. Samuti käisin jazzkaarel üle mitme aasta, näiteks Angie Stone'i kontserdil, mis oli minu selle aasta üks vahvamaid sündmusi!

Maikuus põrutati mulle ajju taas uudisega, et töö saab otsa! Ja juba juunis. Ega midagi, aeg oli pisarateks, vihaks ja kättemaksuplaanide haudumiseks. Ütleme aga nii, et kevad on ju ilus ja lahendusi tuleb alati igale murele, nii et paanika küll kerge oli ja nördimus veel suurem, et miks mind üldse tööle solgutati. Samas olin juba nii palju saanud materdada, et mis see üks sinikas ikka juurde teeb - eelmine oli nagunii veel paranemata. Maikuu tähistab ka seda, et ma oma lapsepõlvesõbrannaga ei suhtle (***). Uus asi - õppisin uut kohvi kohta selleks ettenähtud kursusel :) Üks sõbrannadest sai lapse (see kes ka minu sünnipäeval juba viimases vindis oli).

Juunikuu oli kaunis ja suvine. Uus asi minu jaoks oli naiivsuse lõpp ehk kuidas minu üürnik mulle labaselt sitta keeras. Juunis suri ka Michael Jackson, ent asemele sündis meie suguvõssa üks pisike poisike :) Samuti alustasin enda tillukeses korteris remonti - oma eelarve ja ajakavaga - samuti uus ja uhke kogemus, millest palju õppida. Uus asi oli veel reisibüroopraktika ehk õppisin selgeks päris palju reisindusest ning palju erinevaid piletimüügiprogramme :) Ja veel üks lihtne uus asi - ma pole kunagi varem päevast päeva nii palju igapäevaselt vanalinnas olnud kui sellel suvel kokku :)

Juuli ehk teise poolaasta algus. USA iseseisvuspäeva tähistasime IKEA-ralliga ehk käisin enda 9ndat kuud raseda sõbrannaga mööblit soetamas. Muidu aga on juuli alati venna ja vennatütre sünnipäev ning sel aastal käisin taas Naabrinaisega Hiiumaal. Uus asi oli mu jaoks kontsadel sulgpalli mängimine ;)  Ja muidugi - vaarikamoosi keetmine.

August ning kui ma juba juulis juba alustasin, siis augustis olin juba pea et täiesti brünett. Üle 6 aasta siis. Viimati olin sama tume 2003. a alguses, enne seda punane ja blond ja kõik sinna vahele jäävad värvid. Tean, et ainus värv, mida ma enam ilmselt ei proovi, on must. Aga kui see teema on väga pealiskaudne, siis noh - mu teine sünnipäeval lapseootel viibinud sõbranna Juristka sai ka lapse, ilus võrgutaja näoga selline.
Augustis oli pea et lõppjärgus minu korteri remont ning ühtlasi sai otsustatud, et

septembris läheme naistega Türki! Naistereis ei olnud mulle esimene, küll aga soojamaareis ning ka sihtkohamaa Türgi :) Türgi eufooria kestis terve kuu aega, mil igat asja (küll ilma, küll riideid, küll inimesi) sai Türgiga võrreldud. Suurepärane kogemus, toredad reisikaaslased ning hea ajastus :) Septembris tuli sel aastal ka esimene lörts. Ma sain aru, et vanalinn on ilus ja armas ning tegelikult oli september väga ilus soe :) Tegin akadeemilise puhkuse avalduse - see ei ole minu jaoks samas esimene. Kui aastal 1998 sundis mind puhkama inspiratsioonipuudus ning USA-sse kolimine, siis nüüd on põhjus puhta rahas - seda nimelt pole kooli jaoks.

Oktoober ning seekord veel üks uus reisiteemaline lugu - käisin uues sihtkohas Itaalias, täpsemalt Milanos. Ka see oli äärmiselt vahva reis - nii reisikaaslaste (reisisin muidu üksi, aga kohapeal veetsid mu aega mitmed inimesed) kui ka ilusate vaadete osas. Ostsin enda esimese Trussardi asja. See ei olekski üldse mainimisväärt, kuna ma ei arva sellest brändist muud, kui et varakapitalistlikus Eestis oli see Armani ja Cavalli kõrval üks kättesaadavamaid brände. Aga lihtsalt asi ise oli üliarmas, selline jopeline ;)

Oktoobris algas ka suur sügismasendus ning lõppes kaunis reisidega tegelemine, aga algas Superstaarisaate hooaeg.

November ning esimesed lumed ning minul palju vaba aega ehk siis aega tegelda nende asjadega, mis mulle endale meeldivad. Minu uus asi novembris oli see, et tegin ise kõrvarõngahoidja ning lugesin üle enda riided kapist. Ühtlasi olen ma novembri seisuga juba 3 aastat praeguse auto omanik ning novembris suutis Mees teha ära umbes 5 mehe tööd majapidamises nagu ruloode ülespanek ja köögilambi arendustööd ;) Novembris alustasin enda elu esimest korda 5-voorulist konkurssi. Veel üks uus asi - lastetubade seinamaalid, sest varem olen maalinud välistingimustes graffitit või siis hoopis laste mängumajale vikerkaari ,) Samasse kuusse jääb veel ka alati kosutav PÖFF, kus ma sel aastal ka käisin.
Novembris sai mu väga hea sõber Naabrinaine emaks :)

Detsember. Jepp - siit ta tuli. Kusjuures, eriti soe kuu oli, peaaegu et sai käia kingaga! Käisin elus esimest korda Telegraafi spaas Tallinnas ning ühtlasi alustasin taas uue "ametiga" - relokeerimisega. Seda protsessi ja jama ma hiljem meenutan ka kui üht vahvat kogemust, mis minu praeguste oskuste-teadmiste pagasit veelgi laiendas. Kui see "pagas" oleks kohvri kujuga nagu kõlagi, siis oleks ta üks paras mügaratega ümmargune, kergelt õmblustest narmendav. Üks uus asi, mida ma veel õppisin, on ise leiva tegemine :)
Detsember on ka selle aasta lõppu tähistav kuu. Ja siin lõppeb ka see aasta...

Ilmselt ma korra ikka pöördun veel selle aasta juurde tagasi järgmise alguses.
Aga ühesõnaga - ma ei saaks seda nimetada kuidagi halvaks või negatiivseks aastaks, vaid ikka proovin seda hinnata kui kogemusterohket ja huvitavat ;) Ehk kui, siis vaid see, et järgmine aasta oleks natukene stabiilsem ja sisaldaks veel positiivseid sündmusi, sest paljusid negatiivseid ma tegelt siia kirja ei jõua panna. Lugege ise ;)
Mul on 2 soovi ka. Täna öösel ma soovin neid ilutulestiku ja shampuseklaasiga :)

Teile soovin ka mürts ja põmaki aastavahetust!

________________________________________________

*   miks mul see vene muss siin on, sellest juba uuel aastal ;)
**  ja  *** muutsin neil lausetel sõnastust, kuna minu eks-sõbranna seda palus - vastu tulles sellele konkreetsele soovile ma seda ka tegin.

Karuke kiigel

Tänase seisuga lõpetasin ühe lastetoa joonistamise. Küll on hea, et saime aasta lõpus ikka valmis! Hoolimata haigustest ja kiiretest päevakavadest, suutsid tublid eesti naised ikkagi eesmärgi täita vana aasta sees. Mõnus, kui midagi ei jää nagu venima ;)

Kui lahe ikka on tänapäeval - lapsed saavad enda tuba igasugusteks kujundada ja seda nii lihtsa vahendiga nagu seintemaalingud. Meie ajal oli ka tavaline tapeet defitsiit, eks siis leti alt sai ägedamaid ja mõnes kohas olid vaid värvitud seinad ja sedagi kolerohelisega. Uskumatu, aga tõsi - tapeeditrend oli vahepeal kaotsiläinud, siis hakati katma mingite dekoratiivribadega ja nüüd on jälle luksuslik tapeet moes.

Aga mõnes kodus on ikka ka värvitud seinad. Meil ka.

Samas minu klassiõde-pinginaaber-sõbranna on enda kodus pea et kõik olulise suutnud ökolt lahendada - seinad on ikka krohvisirged, kasutatud pole ühtegi kipsplaati :)

Ja neid seinu katabki siis kaseiin- ehk kohupiimavärv. Kui ta seda möksi mulle seinajoonistuse tegemiseks tegi, siis ei tundunudki nii keeruline. Ja värviomadustelt on ka suurepärane - katab hästi, toone saab valida ja heledamaga üle tumeda ka värvida. Ehk on vast see, et väga palju pigmente omavahel segada ei saa, võib minna "poriseks" ning sellist värvidepaletti, kus sa pintsliga surkad kord ühte, kord teise potti, pole ka mõtet teha. Ja üks asi veel - värvid ei jää eriti tumedad. Seega jääb lõpptulemas siiski mitte just sügav, aga väga pastelne :)

Lastetuppa mu meelest igati sobiv.

Aga kui siiski tahta teha tumedamat või sügavamat, siis võib natuke linaõlijuurde segada - saab läikivam ja sügavam, aga endiselt looduslik :)

Nüüd on nende kodus kahes lastetoas seinajoonistused. Liblikaid juba nägite. Teise tuppa tuli puu. Siis arvas ema, et tütrele meeldivad karud. Pole probleemi, kohapeal lisasin seinale otse ka karukese. Minu meelest sai karust peategelane ;) Ja lisaks saime viimasel päeval veel ka valged pilved taevasse! Siiani arvan, et kuna tagapõhi oli hele-heleroheline, oli see väga hea ;) Kui on valge põhi, võib pilt jääda natukene tühjaks ja kompositsioon pingutatuks :) Tagapõhi ühendab!

Siin teile ka pilte protsessist ;)

vahendid

värvid

sinine

puuvõra

sai muru ka

lõpuks jäi selline

peategelane karuke :)

Ka nii võib klienti tänada

Kõigepealt, sellest kirjast siin võiks eeskuju võtta nii mõnigi Eestis asuv ettevõte... mul võttis küll suu muigele, kui armas mingisugusest korporatsioonist ikkagi :)

Ühtlasi, kuna jõul on läbi, siis on blog jälle tavapärase välimusega. Ehk veidi roosam :)

Aga muidu.... Esmaspäev ja teisipäev on selle aasta viimasest nädalast küll elukiiresti ära näpistatud.

Eile alustasin ma uue projektumiga ühe pisikese tüdruku seina peal :) Seinamaal on jätkuks looduslike kaseiinvärvidega maalitud liblikate loole.

Ja täna ma jätkasin sama asjaga :) Õhtul käisin veel sõbrannal ka külas :) Ta oli teinud Nigella retsepti järgi ribisid marinaadis. Mõnus!

No ja homme jälle joonistama. Kui valmis saab, panen teile ka pilte jälle :)

Ja homme on veel pidulik õhtusöök sel aastal viimast korda sõpradega.

Minu aastavahetuseplaanid lendasid veits õhku, sest pidulikust õhtusöögist perega sai reglementeeritud 5-8 pealelõunane kogunemine.

Homme peaksin kirjutama ka sellest, milline siis see aasta on välja näinud... ette rutates ütleks, et päris ärev aasta, mis?

Just siis kui mõtlen, et

...panen ära jõulukaunistused ning sokid kaminalt, sest päkapikud enam ei käi, jõuab minuni veel üks jõulukingitus. H kinkis mulle meie kaminaga suurepäraselt sobiva küünlaaluse ning sandlipuu-lõhnaküünla. Beats teeküünal anytime :)

Veel üks jõulukink - käisin täna seda realiseerimas. M-L kinkis mulle Rannap&Sibul kontserdipiletid, et saaksin kedagi kaasa võtta ja nautida jõululaule kirikus. Ta ise nimelt on linnast väljas.
Ma siis käisin täna H-ga koos ja meile täitsa meeldis. Sibul laulis peamiselt enda laheda häälega ja Rannap oli klaveriga omas elemendis. Vahepeal laulis Birgit Varjun ka. Laulis ilusti :)
Kontsert oli pikem, kui oleks võinud arvata. Natsa hakkas jahe ka :) Aga ilus ilus jõuluilm on õues. Ja nagu Rannap ütles, see oli jõulupikenduskontsert :)

Nüüd ma ootan veel ühe päkapiku kinki, nimelt hakkab mul uuest aastast käima Elle Decoration :) Cannot wait!

Homsest hakkab üks huvitav nädal. Peale selle, et praegune aasta saab läbi, on mul ilmselt päris palju tegemist ka :) Sellest kõigest siis jõudumööda ka kirjutan ;)

Kui liiga harva väljas käid, välismaalase seep ja meie kõik kui eks-spermad

Täna oli siis see päev, kus ma üle pika aja otsustasin, et tuleb välja minna.
Soojenduse sain sisse kell 6 paiku, mil ilmusin Johni kutse peale teha ühed dringid Mollys - olime ju siiani vaid minu autos kohtunud ja koos mööda linna parimaid kortereid rallitanud.

Molly on selline koht, kus ma aastaid tagasi tihti hängisin. Üllas ülikooliaeg, aeg, mil polnud paremat teha ja aeg, mis lubas end lihtsalt surnuks lüüa. Praegu satun sinna ikka üliharva, seda enam, et liigun autoga ja sinna peab ju minema kuidagi üle munakivide. Clearly, so not happening when on high heels.
Igatahes viimatise vanalinnakorterikülastusel avastasin ühe väga suurepärase parkla otse Rataskaevu tänaval ja riskisin enda tagaveolise-madalapõhjalise saani sinna lumehange parkida. Parkimine ise on RÕVE-kallis (50 eeksu tund), aga no see ongi umbes see, mis raha takso peale läheks, kui ma paar h seal vanalinnas hängin.

Minu välismaalane - kõlab nagu raamatusari "Minu (lisa ise mõni maa)" - ootas mind seal, juba mõned õlled sees ja mõned õlled alles ees. Kiirelt orgunniti mulle ka klaasike punast majaveini, mis maitses nagu äädikas. Kuna olin autoga (selgelt taunitav ju), siis viisakalt jõin seda nii ühe küünetäie kaupa. Prouat seal ei olnudki ning sellele järgnes ka seletus, miks - nad olla nüüd pühade aegu otsustanud, et ikkagi asju tuleb hoida veidi balansis, distantsil. Ma ei tea, kas see tähendab single-inimeste keeles (clearly, not talking single so well any more), et me nüüd enam pole koos või siis me oleme koos, aga ainult voodis, aga seal ta igastahes ei olnud.

Küll aga oli seal teisi vahvaid tegelasi. Üks, keda kohe nägin, oli üks mu vana sõber, kellega siis jõulutervitusi jagasime, ja siis tema oma seltskonnaga edasi hängis. Mina aga tutvusin 4 uue välismaalase  + 1 välismaalase-groupie'ga, kes siis püüdlikult iiri keelt purssis. Välismaalase-groupie tähendab sellist peibe, kes läheb igale poole, kus vähegi leidub välismaalasi (ka proua John on just seda tüüpi - miks muidu peaks üks 23-aastane okei-välimusega tsikk olema sellises dump pubis nagu Molly's?). Või ma ei mõista ikka enam vanaduse tõttu hinnata selle pubi väärtust. Vähemalt vanasti pakkusid nad pastat. Hmm.

Igatahes, tegelased olid siis Ricardo, kes on Brasiiliast, Manuel ja Christina, mõlemad Colombiast, Manu näeb välja nagu Nacho Libre Jack Blacki esituses ning David, ehe iiri vennike. Kuna ma olin ka välismaalase-groupie täna, siis lasin aga naerul kõlada kõikide naljade peale, mida John ja Rico tegid. Peamiselt käisid naljad keelte ümber, paar õlut hiljem liikusid juba seksistlikuma teema peale.
Õhtu tõeteraks kujunes fakt, et me oleme kõik eks-spermad ehk praegu ju inimesed. Ehk siis, kunagi oled ju olnud seemnerakk ja munarakk :)

Peatselt kerkis küsimus, et mida edasi teha - et kas nüüd juuaksegi pubis? Jah, nii see on - nemad on naljakad ja naised on ilusad. Ja nii peabki olema - nemad teevad nalja ja naised peavad naerma.
"Don't get funny on me! Do you see me getting any prettier? What's wrong with you?"
Mille peale kihutati mind koju riideid vahetama ning tunni pärast tagasi tulema. Sest õhtu oli ju veel noor.

Ütleme nii, et seltskond selles koosseisus oli tõesti tore. Mul oli küll kerge väss peal, aga rõõm uute inimestega tutvumisest ning hiljutune tõetera, - olenemata, milline on sinu enesetunne, pane ikka ilusti riidesse ja näe välja super - , millele ka JP alles kinnitust leidis, said minu väsimusest võitu ning sundisid mind kontsa alla panema.

Meiki ma suurt ei teinud ja sonks jäi ka kooliõpetaja omaks (see oli minu look nr 1), aga top oli tore ja ehted ka, ning kutsusin takso. Muide meie maja ees on nagu nii porno praegu sõita, et hea meelega läksin takso peale.
Taksojuht reklaamis enda isiklikku teenust ka, et kui ma pärast linnast ära ei saa, siis helistagu ma talle. Ega midagi panin kirja. Vahel võib ju tõesti nii olla.

Jõudsin Mollysse tagasi - ja mida ma näen? 3 välismaalast, colombia raffas ja iiri vennike, olid kuidagi ära kadunud ning 2 õllest noormeest John ja Rico istusid seal 2 juurdeimbunud tsikiga - proua John ja tema sõbranna. Jou, ma olin pea et valmis kohe otsa ringi pöörama. Proua John on natuke nagunii vatti saanud, et mingi 30-aastane tema laheda väljamaa mehega nats liiga palju aega on koos veetnud, meil juba omad inside naljadki tekkinud. Ei taha ju minagi noorete tsikile traumat tekitada? John sellest tüüpilise mehe kombel aru EI saa, ja niisiis võtsin teise taktika - olla über-sõbralik kõigi vastu. Kõlaval häälel tutvustasin ennast ja vestlesin kohe paar sõna ilmast kõigiga. Ricol paistis olevat suhe enda iPhone'iga ja John oli ülevoolavalt rõõmus, üle voolas ka tema õlleklaas.

Tsikid nägid välja sama kohatud nagu Paris Hilton lehmalaudas. Ühel oli sätendava litriga teatrikott musta kokteilkleidiga (pubis? sellise ilmaga?), kummalgi polnud talvist varustust (pashmina, really?) ning mõlemal olid ka teatrikontsad. Jou. Ma olin konkreetne emapart nende kõrval talvesaabaste ja suure salliga, või ehk on see ikka minu kadedus ;)

Otsustati minna Clazzi, väga häppening kohta. Mis on tore, sest ukse peal piletit ei küsita ning esines vahva jazz bänd.

Proua ja härra John ei paistnud sugugi lahus olevat, vastupidi, käsi ei suudetud teineteisest eemal hoida. Õnneks ei tekkinud mingit konkurentsi, sest Rico hängis endiselt enda fõuniga, Sõbranna aga on samuti off-market ehk juba elab kellegagi koos. Niisiis olime väljas suhtes inimesed ja siis mingi paarike, kellel polnud päris selge, mida nad ikkagi teineteiselt tahavad.

Umbes viiendat korda märkasin, kuidas sõbrannad omavahel midagi räägivad ning keeleks oli ebakindlus. Enda suurepärase ingliskeelse väljendusoskusega proovisin ikka pidevalt tsikile komplimente teha, võimalikult palju nende 2 kohta küsida ning tõrjusin kõik ülejoonud iirlase vildakad naljad eemale.
Iirlane oli omas elemendis, ta tahtis väga tantsida. Korra tantsis prouaga. Siis tahtis minuga. Kuidagi õnnestus mul minna gardekasse telefoni järgi (hädasti oli vaja sõbrannale sms saata) ning teisel korral Ricot saatma trepile suitsu tegema. Kolmandal korral ei õnnestunud enam. Lisaks tellitud mojitost korrapäraselt endale kõrtega jäätükkide dekolteesse loopimisele (what's wrong with me?) suutsin nüüd suures tantsuhoos enda laheda kõrvarõnga kõrvast suure kaarega publiku sekka lennutada nagu lendava taldriku. See on ikka uskumatu, kuidas ei oska olla, kui pole ammu väljas käinud :D

Proua keeldus härralt tasuta jooke vastu võtmast, härra tegi "psühhootilised naised" stiilis märkusi kõigile, kes vaid kuulasid, ning peatselt hakkas asi liikuma ebamugava kodukisma suunas.
Asi kulmineerus minu jaoks siis, kui John, uurides valju muusika tõttu suht minu kõrva lähedalt, et mis ma tahaks juua, järsku imestas, et mu juuksed lõhnavad hästi. Eem, ma pesin neid? Shampooniga? Ei, ei, tema ikka pidi eemale kohe astuma ja uurima et mis parfüüm on. No ei ole ju väga mugav? Hakkasin just enda roostetanud teravuste varasalvest midagi vastu otsima, kui tuli rovva tagasi. Kõik olid vaikselt, kuni siis John ise piiksatas, et no me siin arutasime parfüümidest just. Teravus tuli seepeale hoopis proualt, stiilis võib siis teise lauda minna ehk, kus on huvitavamad teemad?

Ega see õhtu paremaks ei läinud, kui muusika välja arvata. Rico vajus järjest enam kössi, Sõbranna pani peatselt pillid kokku ning teenindaja viis minu pooltäis mojito ära :) Jube!
Panin ka riided selga ja asusin kodu poole minema. John pani ka riided selga, sest prouat me enam ei näinud.

Kui olime just otsustamas, et ma endale takso võtan ning ta koju läheb, kargas tsikk äkki kuskilt seest paljaste õlgadega lume sisse ning röökis "What are you doing??" (tal on selline kile hääl). Eem, me just proovisime talle helistada... no mida iganes, domestic fight jätkus sealsamas, ja John palus mul saata endale sms, kui ma kodus olen. Mis valas veel õli tulle, sest rovva kiljatas rekordilise kõrghäälega (vähemalt ülemise oktaavi mi kuni soll), et "jaaa, jaaaa, ta helistab sulle, kirjutab sulle, saadab pildi või mida iganes, tule nüüd sisse tagasi!". Näitas isegi säärt. JOU!

Mina säilitasin jaheda kontrolli ning naeratasin sulnilt ja ütlesin: mine tegele enda poolikute asjadega ja hoolitse tema eest.
Olin 10 mintsaga kodus ning saatsin sõnumi, et kodus, tänud jookide eest ning tervitused rovvale. Et ta saaks tollele seda ka näidata.

Ma ütlen. Kreisi õhta. Liiga vara tulin koju, oleks tahtnud ikka päkad valusaks tantsida. Oleks ju saanud küll. Aga mul on hea meel, et ma polnud tänasel õhtul single, sest siis oleks ma way pissed off olnud. Sest veel kell 8 paistis, et tegemist on single meesterahvaga, mis mind üldse pinda läks sondeerima - mul on vähemalt 3 sõbrannat, kellele taoline välismaa mees tutvustamiseks sobiks ;) See, et kõik 3 linnast väljas olid, oli muidugi vaid saatusesõrm, sest näete mis välja tuli - pilt polnud ikka selge.
Aga lisamärkus ka - kui ma oleks olnud single, küll ma siis enda radarid ja nipid ja kogu muu 30ndaks eluaastaks kogutud arsenali palju osavamalt käiku oleks lasknud. Siis oleks mees olnud plindris muidugi.

Ma loodan, et ta rovvat siis päris ära ei pahandanud, ja nad on koos, kuigi võib-olla ehk vaid voodis.

Jõulutrall ja beebimull

Jõulupühad on selleks korraks ühele poole saanud - meenutused jõulusokkide ja siin-seal vedelevate kingipaberite näol on muidugi mõneks ajaks veel olemas. Aga enamasti on nad olemas vahvate mälestuste ja eks ikka kingitustena.

Meie jõulud on tavaliselt sellised, et külas käiakse minu vanematel ja Mehe vanematel. Eks igas peres omamoodi. Kui me paar viimast aastat oleme 24 käinud Mehe vanemate juures ja 25 meie omadel külas, siis sel aastal oli isale eriti oluline et 24 seal ka oleksime.

24

Hommikul ärkasin kell 8 et teha valmis jõululeib ja panna ta vormidesse kerkima. Siis tegime kerged kohvid ning proovisime Mehega aju rünnata - tal polnud veel kinke ostetud. Kuna ma olin enamvähem kogu pere katnud, siis jäänud olidki mõned kingid ainult. Näiteks tema papsile ristsõnad ja Lapsele midagi veel lisaks. Ja emale ka.

Seejärel oli aeg alustada pakkimisrallit ja tema tormas kaubandusse.

Pakkimiseks kasutan ma alati mitmetest poodidest jagatavaid paberkotte, sel aastal ei ostnud mitte ühtegi paberirulli. Mulle see re-use meeldib. Natuke kulutasin osadele pakkidele ka värvilisemaid ajakirjalehti ja umbes 20 kingipakki saidki valmis nagu magic!

Meie vanemate juurde läksime esimesena, juba lõuna paiku. Liikusime minu autoga, läbi sahiseva lume nagu saaniga. Ikka tore, et lumi jõuluks maha sai :)
Vanemad olid teinud meie palvel tagasihoidliku laua, et ei peaks end üle sööma ja ema ka liiga palju vaeva ei peaks nägema. Niisiis oli meil söögiks jõuluhani ja värskelt maha notitud  metskitse suitsuliha. Ei mingeid vorste ega muud. Hani oli õuntega.

Otsustasime, et vennatütrele teeme sel aastal ka jõuluvana. Isal on see juba käpas, sest lisaks amatöör-näiteringile ehk rahvamaja teatrile teeb ta jõuluvana ümberkaudsetele naabrilastele. Meie mups oli jõuluvana nähes päris ehmunud ega soostunud piiksugi tegema ning varjus ema hõlma alla. Me teised muidugi laulsime ja lugesime luuletusi, ema mängis klaverit juurde. Tegime pilte, mängisime vennaga ka veel klaverit (alati läheb sassi, aga kahe-käe lood on nii toredad) ning koer hakkas musta ja valge koera peale ka ulguma. Jõuluvana visiidi lõpus julges ka pisipreili karumõmmi lugu kaasa laulda.
Nii et vahva oli.

Kingid teeme alati meie peres loosiga. Ja sel aastal tegime väikese eelarvega ka :) Et oleks meeles, siis siin nad on: Mees sai cure 2 plaati ja mina sain hunniku shampooni-palsamit.
Lapsed on alati off limits ja läks siis sinna erinevaid asju - pea, et 17-aastasele kosmeetikat ja käekott, lisaks paar aksessuaari; 3-aastasele kampsun-kleit ja pluus ning üks armas mobiilikott :)
Vennanaine sai meigipaleti, vend kohvi ja ema aiakella, aga isa kingitusi me ei näinudki, need olid ju jõuluvanakoti kõrvale jäänud. Sest ta oli sel ajal "koerale süüa viimas".
Ema oli teinud vahvad kalendrid meite peredele - selline, kus on igast ajalooga pilte. Selline kalender on alati üks pop värk!

Seejärel oli aeg liikuda Mehe man. Meid oodati kannatamatult, sest Mehe õetütar oli hirmus väsinud. Väike vahemärkus - kuna lapsel on omad ajad, siis meie pärast need ju tegemata ei jää. Niisiis pole mõtet üle närvitseda, vaid teha asju omasoodu. Tsikk oli vaid pool tundi maganud autos, nii et enam seal magama ei jäänud. Ta oleks nagunii ju ära väsinud, meie 15 minti hiljem jõudmisel küll enam vahet polnud. Niisiis kiirendasime programmi, et ka laps saaks kingid kätte. Peale paari suutäit istusimegi elutuppa, natukene kapsast ja kartulit veel põses mälumiseks.

Laps sai hunniku nänni. Oli kohe väga rõõmus. Meie kinkisime veel ühe kalli jope, mis talle sobis ja oli nats kasvuruumi ka.
Seal peres teevad kõik kõikidele ja tavaliselt isegi piinlikult kõrges vääringus. Sel aastal on teatavasti masu, aga ega raha polegi oluline - ikka see, et inimese peale mõtled. Kuna mina olen teada-tuntud planeerija ja kinke mulle alati teha meeldib, siis olin muuhulgas isegi nt itaalia ja türgi reisidelt igast asju kaasa vedinud. Ikka inimesi silmas pidades. Ja kinkisime siis meheõele lancome huuleläike ja eviani näospray, sest tal on kabinetis kuiv õhk. Mehe ema sai Evita piletiteks kinkekaardid Nokiasse, isa ristsõnade aastatellimuse ja ilutulestikku. Meheõde sai veel hulgi Sachsi ja Glenfieldi poest riideid nagu ka tema mees.

Minu suurepärane Mees sai kingiks minult sporditeatmiku, spordihull nagu ta on, ja vanematelt rulli hokivarustuse ostmiseks. Mina sain ta vanematelt ühe kampsiku (mis on mulle veidi suur, aga no eks saab veits ju juurde ka võtta) ning Selveri (!) kinkekaardi. Et ma ju majandan ;)
Meheõde hiilgas sel aastal erilise pauguga - mina sain kingiks ühe teeküünla (!) ja Mees 1 pulkshokolaadi. 2 peale saime pudeli punast veini. Ja nii oligi.

Nagu ma ütlesin, küsimus pole väärtuses, vaid et inimesele mõtled. Me nentisime, et sel aastal on andmisrõõm selgelt suurem kui saamisrõõm. Peaasi et rõõm :)
Arusaadav ka - meheõde oli sel aastal soetanud korteri. Tema mees on olnud miinimumpalgal. Ma arvan, et mina oleksin selle teeküünla skippinud.
Mina olen töötu ning hoidnud terve aasta üleval meie külmkappi, sest mu Mees on ühe firma just pankrotti saatnud. Ma julgen veel arvamust avaldada - küsimus ei ole väärtuses, vaid läbimõtlemises, finantsvoogude ja ajastamise planeerimises. Ah, keda ma siin petan, aasta on sitaks raske olnud.

Ja siis sõime veel. Seal oli ka hani. Ka õuntega. Seani, mis vaikselt ahjus ruigas, me ei jõudnudki. Kapsast ka ei jõudnud ja kõrvits oli äädikane. Uhh. Aga rosolje oli hea ja kalamari ka. Ja minu tehtud jõululeib kadus muude asjade kõrval imekiirelt.

Tuli välja, et ka pererahvas oli üritanud leiba teha. Olid juuretise saanud ja siis saiamasina manuaalist ühe retsepti leidnud, pärmi juurde lisanud ja leivaprogrammi peale pannud. Leib aga välja ei tulnud...
Mõni ime. Mina kui "kogenud" leivategija siis uurisin, mis ajad ja muu neil oli.. ja ütlesin, et leiba sa ei saa suruda kuskile kasti, elektroonika keskele. Leib elab ja hingab ning tema tegemiseks peab olema tuju. Ja teda tuleb õrnalt teha ja sõtkuda. Ma panin diagnoosi - ei olnud tuju (äi ise ütles) ja leib vihastas.

Vestlesime veel pikalt ja oli väga tore. Laps oli saunas ka ära käinud ja magama viidud. Mõnikord mul on kahju, et mul praegu väikest beebit pole, kellega ringi hängida ja maailma avastada, sõpradele näidata ja piimalõhnalist nahka nuusutada, aga sellistel hetkedel mõtlen - ma pean seda nautima, mul on veel enda ja Mehe jaoks aega :) Nii et ei tasu taas viriseda.

Koju ja julm uni oli. Kaasas oli leivavorm, mis oli seapraadi ja rosoljet täis topitud, kaasas kõrvitsapurk ja hapukapsas lisaks ning meheõe tehtud õunakoogi tükid.
Kodus avas Mees veel 1 kingipaki, mille ma talle tellinud olin. Bourne Trilogy. Tal oli selle üle ka hea meel. Mul oli talle tegelt veel paar asja, aga ma jätan need kunagi pärastiseks. Mul oli tunne, et olen sel aastal selgelt kinkidega üle pingutanud... ja teistel seda võimalust polnud vist. Mees lubas, et me läheme (minu) kingi asemel hoopis reisima, kui natuke paremaks asjad lähevad. Mulle see sobib. Olen ju reisifänn ja olgem ausad - stuffi on mul niigi kõrini.

25
Ärkasin kell 11 kui Naabrinaine helistas. Seniajani ju vedelesin voodis. Oleksime pikemalt lobisenud, aga Mees lendas peale ja ütles: 10 minuti pärast peame uksest välja minema. Ehmatusega lubasin provvale tee pealt tagasi helistada.

Asjad siiski nii ei läinud - kuna Mees iseseisvalt kohvi polnud teinud ning ka ülejäänud kinke ära pakkunud, siis pidime kallitelt sugulastelt ajapikendust paluma ning lahkusime kodust alles 12 paiku. Tee viis meid maale tema tädi juurde, kes ootas meile oma uue spaakeskuse demomisega.
Nimelt nad olid enda häärberile ehitanud sellise saunakompleksi, nagu oleksime Alpidesse sattunud - vaade lumistele mägedele ning soojendusega laudpõrand. Vau, silm puhkas. Ilmselt on kasulik ikka praegu ehitada, kui vähegi on võimalust. Hinnad on lihtsalt nii all.

Ka ootas meid ees vahva jõululaud. Sealne perenaine on juba iganädalane leivaküpsetaja ning see maitses ka väga hea, kuigi polnud nii tume kui mul. Rohkem sepikuline.
Minu leib maitses ka nendele väga :)
Isetehtud pasteet, kuuseriisikad ja sealne kõrvits olid megahead! Sült, seapraad ja verivorst ei jäänud alla. Sõime jälle end ümmarguseks. Mina tegin väikse uinaku, mehed käisid saunas ja naised surnuaial. Sõime mandariine ja pärast veel ülihead banaanikooki ka.

Kingiralli. Sinna viisime ka kõigile kingid, lisaks oli meiega kaasas Laps, kes ka sai nüüd kogu kingitavaari kätte. Selle eest pakkus ta meile ühe-lapse-etenduse ehk laulud, tantsud ja luuletused, lisaks kitarrilaulud (E-moll ja A-moll etüüd). Kõik olid vaimustuses ja plaksutasid. Laps päris viisi meil ei laula, kuigi parem kui väiksena, sellest hoolimata kinnitasid nii vanaema kui ka vanatädi, et täitsa viisi pihta ja kui julgelt, nii tubli. Mul läks puzzle kokku - see ongi põhjus, miks osad inimesed nii enesekindlalt seal superstaari katsetel käivad, ise mööda lauldes. Neile on kogu aeg kinnitatud, et nad oskavad! Ma hoidsin suu kinni ja loodan, et tsikk ei plaani nii pea 2 takti saatesse esimema minna!

Kinkideks saime jälle paketi, kus olid kombineeritud soodsad Laima kommid ja küpsised ning kataloogikosmeetikat. Tervitusi otse Imrelt pakkus vahva komplekt Vertigo gourmet' maiustusi ning mingi tore shokolaadijook. Üks sugulaste aktiviste oli teinud ise trühvleid :) Njämm.

Peale suuremat mäsu tuli ka kõige pisem sugulane, 6-kuune punn lagedale. Kutt on megalaheda rõõmsa näoga poiss, kes on täpselt isa ja ema nägu. Naeris ja rõõmustas seal silma, hüppas enda mingis hüppetoolis ja tegi kõigil meele rõõmsaks.

Meelt ei teinud aga rõõmsaks meie Lapse mull, mis lõhkes teel koju. Muidugi, ta oli ka väsinud, saun ja lumes müttamine võtab endalgi võhma välja. Niisiis saabus kerge jonn. Jonn ei tule meil üldse tühja koha pealt, vaid ainult stressist... nii ka seekord. Mees juba loobus, ma tegin jõulisi pingutusi, et säästa last psühhodraamast, ja nii me siis proovisime seal vestelda, vaheldumisi manipuleerivate telefonikõnedega küll emale, küll vanaemale. Päris jube, et Lapse peab igast suurte inimeste asjade üle muretsema. Lõpuks jäi ikkagi Lapse sõna peale, sest nii oli talle hea.

Stress ei jäänud viimaseks, mis meie koduteed kimbutas, järgmine asi oli pissihäda. Õnneks oli bensukas tee peal, nii ei jäänud ka see mure lahendamata.
Mõnikord on ikka laps nii raske olla. Õnneks ta ise seda ei tea, et ka suurest peast on suuremaid muresid. Aga mulle tundub, et temast kasvb tubli, end kehtestada oskav ja hästi kohanev tüdruk. Printsessivälimus ja nutikas taip on juba nagunii olemas.

Koju. Saime veel hilisõhtuse jõulukallistuse ja kaardi perelt koerakesega ning siis võis alata diivanitsill.

Täna. Me lihtsalt OLIME. Hommik ei alanud ei liiga hilja ega vara vaid täitsa õigel ajal. Hommikukohvi ja leib sinna juurde oli imeline. Järgnes veidi telekat ja väike uinak ja siis dušš. Saime kokku Naabrinaisega sushikohvikus, kus siis jagasime muljeid. Oli küll mida jagada. Shmuku magas kõik see aeg rahulikult ja lasi naistel lobiseda. Siis ma jälle vaatasin, et no küll on armas.

Järgnes kiire lumine sõit sõbranna juurde kärule järgi. Ta andis mulle hommikuampsuks mõnusat graavilõhet. Kui mul oleks veel leiba alles olnud, oleks talle ka pätsi teinud. Selles suhtes on ikka kahju, et see juuretisejunn ainult teatud koguse annab. Luban neile viia siis, kui ma neile Strasbourgi külla lähen.

Siis käisin veel vanalinnast läbi ja seejärel tulin koju. Vanalinnaseiklustest räägin homme, sest ma lähen sinna veel tagasi :)

7 päkapikku soovivad ilusaid jõulupühi!

Välismaised kohtumised

Mul on välismaalastega alati meeldinud suhelda - ehk on see selle tõttu, et mul pole keelebarjääri või siis meenutab see mulle mu enda reise ning mujal elamisi... mälestusi :)

Ehk olete ka kursis, et ma olen viimased nädalad tegelenud ühe välismaalasega, nimetagem teda Johniks, et talle leida kodu. Ja muus osas aidata sisse elada siin meie evil Tallinna elusse ;) Kuna tegemist on väga avatud ja seltskondliku inimesega, kes ei karda kontakti luua, siis on ta muidugi mõista leidnud palju sõpru ning tunneb ilmselt vanalinna juba paremini kui mina :) Muidugi on enamik "töö"-päevi alanud kusagi 6-7 paiku õhtul kui härra töölt vabaneb.

Aga see projekt sai eile läbi. Peale peaaegu et personaalse assistendi tasemel teenust pakkumist leidis John endale kodu über-modernses Rotermanni kvartalis. Käisime ja ostsime pool Prismat tühjaks alkoholist, pesuvahenditest ning tavalisest toidukraamist. Kassalindile jätkuvalt asju tõstes palus armas kassapidaja meil midagi eemaldada, kuna lint oli liiga raske ega liikunud. Lisaks ohkasid vist kõik inimesed meie selja taga, et nad sellise saatusliku vea tegid ja number 10 kassa valisid.

Viisin ta koju, auto lookas - täis olid nii trunk kui ka tagaiste. Liftiga viisime asju 2 korda üles. Autot seekord ära ei viidud :)

Kohale tuli ka proua John ehk siis girlfriend, puhta eesti kohalik peib. Või noh mis peib. Ikka intellektuaalne ja väga vanematele välismaa härradele orienteeritud ehk siis mitte liiga litsakas ja väga inglise välimusega. Mantel, barett ja tagasihoidlik meik, kui üldse.

Me juba korra kohtusime. Kui mina lahkusin öö lähedal, siis proua jäi sinna. Ma ei taha teada, mida nad hakkasid tegema selle ballooni-vahukoorega, mille ma olin ostnud :)

Välismaised kohtumised olid mul ka täna :) Sain täna kokku lausa 2 sõbrannaga, kellest üks on jõuluks kodus Strasbourg'ist ja teine Londonist.

Kui me hommikul Naabrinaisega meie juures kohvi jõime, siis leppisin sujuvalt kokku Londoni-tsikiga kohtumise. Tal oli küll väga kiire, nii et me kohtumine pidi jääma üürikeseks - vaid sõidu jagu tema juurest lennujaama. Tema on mul see sõbranna, kellega me alati jõulude ajal ka kingitusi vahetame. Kui polnud raha, siis tegime sahtlikingitusi - mis oli sahtlis, armas, aga endale ei meeldinud, selle kinkisime teisele.

"Õnneks" oli lend edasi lükatud ja me saime juua kohvi teise korruse kohvikus Tallinna lennujaamas. Ta elab ikka nii kadestamisväärset elu hetkel, et ma kohe mainisin talle selle ära... kõrvalt vaadates on kõik just midagi sellist, mida mina tahan - rikas mees, ilus kodu suurepärases linnas, väga gläm töö, nädalavahetused New Yorkis või Kreekas või St Tropez's, ilusad riided.
Ja tegelikult ongi kõik praegu hästi! Ta tunnistas seda ka ise. Lisaks nägi ta muidugi suurepärane välja, mis seal salata - suurus 32 ja ilusad pruunid silmad ning voogavad terved juuksed. Ta on teine minu sõbranna, kellel on enda ilus pruun juuksevärv.
Lobisesime niisama, elust, tööst... kui tuli aeg minna minna lennukile, läksin mina Financial Times'i ostma (aga seda polnud).

Selle asemel käisin läbi postkontorist, kus oli tulnud üks jõulukingitus. Postkontoris oli tõeline mäsu, inimesed proovisid ikka õelutseda veel viimastel tundidel enne jõulupühi. Huh, tulin sealt kiirelt tulema.

Siis oli aeg minna kohtuma teise sõbranna ja tema perega. Nimelt, hull ilm on segi paisanud mitte ainult lennud Prantsusmaal, vaid ka meie kodu-Eestis - sõbranna abikaasat nägin just sel põhjusel, et ta ei olnud saanud Frankfurdi lennule ning jäi hoopis Eestisse. Nende pisipoeg on juba nii suureks kasvanud - seisis seal enda kombes, kui ema-isa temaga vaheldumisi inglise-prantsuse-eesti-horvaatia keeles rääkisid, ja vaatas mulle enda lahkete rosinasilmadega otsa. Sõbraks saime lõpuks nii, et ma andsin talle mängida klapp-telefoniga ning pakkusid mitte just väga ahvatlevat tumedat shokolaadi.
Pererahval on väga hea huumorisoon, jagasime viimaseid uudiseid ja aeg möödus kiirelt. Kuniks perepoeg oli endal juuksed sassi ja põsed punaseks aelenud, siis lahkusime ka ja ilmselt kohtume veel :)

Ja nii minu eile ja täna möödusidki :) Homme on juba - uskumatu! - jõululaupäev.
Mul on kõik kingid pakkida!
Aga kõigepealt - alustame hommikut jõulukohviga :) MÕNUS!

Kuidas karma teenindajale kätte maksis

Täna oli mul võimalus käia 3 kohas ja saada 3 erinevat teenindust.
Esimesed 2 on lihtsamad, number 3 aga selline, et kliendiga mõtlematult hoolimatu käitumine tuli klienditeenindajale endale tagasi.

Üks kogemus oli selline kergelt kofliktne. Nimelt tellisin endale ehete tegemiseks veidi kraami Helmehaldjalt. Helmehaldjas on selline nimi, mis minu jaoks tähendab midagi helget, midagi armsat ja natukene müstilist. Ja kui pilte ja tooteid vaadata, siis on ta ka inspireeriv. Kujundus toetab seda imagot.
Nüüd esiteks sinna helistades võtab alati vastu natukene selline annoyed inimene, et nagu, loll oled vä, miks sa helistad? Teiseks, kui ma läksin kohale, siis see, kus nad asuvad, on muidugi üks vanakooli maja, see selleks, aga seal oli ka selline rauduks ja natukene see inglise seriaal Bad Girls tuli meelde. Ja siis tuli mingi tsikk ukse peale vastu ja küsis ülimalt tõreda ja tuima häälega stiilis "mis vaja.

Sel hetkel muidugi loobusin täielikult mingist haldja-kujutelmast, et kõik hõljuvad seal ringi õnnelikult ehtetarvikute keskel, rõõmsa naeruhelina saatel. Selle asemel tekkis mulle nüüd mulje, et tegemist on 3-kordse raudukse taha lukustatud alaealised või vähemalt immigrandid, kes seal 1 leivaviilu eest ööd ja päevad pakivad ja pakivad ja pakivad... asjad olid muidu korrektselt pakitud ja kõik oli õige.
Saan hakata ehteid tegema, vahepeal oli see nagu soiku jäänud :)

Teine teema on liising. Täpsemalt, minu autoliising. Pank pakub võimalust nimelt puhata liisingmaksetest, sealjuures intressimakset tasudes, vaid 1 korra liisingu perioodi jooksul ja ainult 3 kuud! Esialgne info seletab põhjalikult ja loominguliselt, miks ja kuidas, aga ei sõnagi sellest, kui palju sa selle eest ikkagi MAKSMA pead. Nimelt, kui olin esitanud liisingupuhkuse taotluse, siis tuli mulle vastu kiri, milles nõuti a) nägemust, mis on siis 3 kuu pärast parem, et ma saan liisingumakseid jätkata ning b) ma pean ikkagi maksma intressi (olin just selle lause talle kirjutanud) ja c) selle eest tuleb tasuda 1000 krooni. Nagu MIS MÕTTES? 3 kuu peale kokku tähendab see, et maksan 333 krooni peale. Ma maksan nagunii iga kuu 60 krooni erinevate kaartide tasu, mis teeb aastas 720 krooni aastas kokku, pluss erinevad intressid. JOU, mida siis veel maksta? Mul on õppelaen, liising ja krediitkaardid sellest pangast, ja nad teevad kõik, et ma sealt ära läheks vist? Siis ma helistasin KOHE neile tagasi ja tegin ettepaneku, et selline oluline info, et siis maksad 1000 eeksu peale, esilehele panna mingi ümmarguse jutu asemel! Selle peale tuli muidugi, et kirjutage üldmailile, aga mina ütlesin, et tõenäoliselt seda kõnet lindistatakse, tehtagu kokkuvõte ja esitatagu kuskile. Persse, ma vihastasin! Pmst kuna praegu müük ei õnnestu (olen proovinud) ja see on ka rahaline, siis ootab pank vist, et ma ikkagi laseksin end võlgadesse ja kuulutaksin isikliku pankroti välja. Sest nii on way lihtsam! Ja mis puudutab "nägemust" töö kohta, siis ma lihtsalt arvan, et kõik töötud on praegu umbes sama targad  ja jälgivad jõulukaktust, et ennustada oma tööle saamist.

Ja siis kolmas. Juba tuntud m***i-kari - ARK. Läksin nimelt enda lubadele järgi ja otsustasin minna riski peale välja - soetada need kesklinna kontorist. Esiteks ei olnud normaalset silti väljas, et ARK asub 2. korrusel (lift läheb nt kohe esimeselt kolmandale) ja siis ma jõudsin sinna koperdades ehku peale kohale, olles umbes  5 inimesega koos järtsus. Mulle meeldis enda suhtumiselt-toonilt parempoolne teenindaja ja lootsin tema juurde saada. Keskmine teenindaja paistis silma 2D meigiga ehk oli end pruuni jumestuskreemiga näost lamedaks möksinud, sinna juurde kuulus solaariumipäevitus, peenikeseks kitkutud kulmud ja ülbe nägu. Tema juurde vabanes järgmisena tool ühe meesterahva alt ja ma otsustasin teha omapoolse efektiivse liigutuse ning tema juurde maha istuda :) Sest vaadake, kui puuduvad protsessi selgitavad ja järjekorranumbrisüsteem, siis ju intelligentse inimesena proovid ise midagi välja pakkuda. See oli vale liigutus, sest sain kurja pilgu ja virila hääle osaliseks: NATUKE TULEB IKKA OODATA :S

Mina muidugi tegin nägu vastu ja laiutasin ka käsi, ja saatsin kohe Naabrinaisele sms, et tegemist on mu-bi-nni teenindajaga. Ekskjuus mai frentš.
Seejärel ilmus fotoputkast üks noor kutt välja, kes jäi ka segaduses vaatas seisvaid inimesi ja vaba tooli. Ma ütlesin talle kõlavalt teenindaja tooni imiteerides et NATUKE TULEB IKKA OODATA, millega teenisin ära kuti muige, aga ka teenindaja hävitava pilgu.

Selle peale tegin ma temast foto.

Ta istus seal umbes 3 minutit niisama.

Vabanes toreda teenindaja tool, jei! Sain enda load näppu 60 sekundiga umbes, ja nii 30nda sekundi paiku märkasin silmanurgast, kuidas bitchi juurde tuli tagasi toosama mees, kes oli fotoputkast läbi käinud. Sellal, kui minu, rõõmsa ja positiivse kliendiga, sujusid asjad hästi ning väljastada oli vaja vaid juhiluba, hakkas seal juhtuma uus ja imeline jõululugu, mis algas mehepoolse jutustusega:

"Teate, mul on väike mure. Mul ei tulnud ÜKSKI pilt seal putkas välja. Vaadake, mul on selline veits kõver nina ja see ikka ei jäänud pildi peal hästi (katsub selgitavalt vasaku käega nina). Kas me saame midagi nagu ette võtta...?"

Ma ei jäänud seda vastust ootama, sest olin juba kõlavalt toredale teenindajale häid pühi soovinud ja uksest väljumas. Aga ma pöörasin ringi ja naeratasin sellele blondile.
Ise ta oli endale sellise olukorra tekitanud ;)

Päkapikud, lumi ja Valg(r)e!

Täna 21.12 oli siis aasta lühim päev. Ühtlasi ka talvine pööripäev?
Ütleme nii, et sellise lumega on talvel ikka au tulla - ja loodetavasti kestab see veidi kauem, kui vaid paar päeva... temperatuur on tõusnud ka nii paljuke, et saab juba õues jalutada, on mõnusalt jahe, samas pehme ning pole lörtsine veel :) (kui veel reede öösel vastu laupäeva oli öösel -24, siis laupäeva öösel vastu pühapäeva vaid -12!).

Tänane lumesadu oli minu välismaalasele midagi uut - olenemata oma suurest kogemustepagasist ja elamisest ümber maailma, ei olnud ta kordagi midagi sellist näinud. Kuna meie olime mugavalt autos enamiku ajast, siis muidugi ta ei tunnetanud ehk, mis tunne on selle lume sees käia ;) Küll homme saab proovida. Minu arvates on lumi ka tõesti väga ilus, eriti kui unustada, mis sorti jama see kaasa võib tuua :)
Ühesõnaga, võib öelda, et talv on saabunud!

Laupäeva õhtul pidasime naistega nappi kaminaõhtut 3 lepahaluga, liigmagusa maasika toormoosi ja vahukoorega, sain esimest korda hoida ka Naabripoissi ;) Oli teine pool tundi täitsa ilma emata meie juures ja eeskujulik nagu alati :) Nagu ma ennustasin, oli õhtu väga mõnus, erinevalt päris unisest ja tusasest päevast.
Jõime Põltsama glögi, millele ma kaneelirulle, rosinaid ja mandleid ning mandariinilõike sisse panin. Kui see otsa sai, tõi Mees bensukast Liviko glögi, promilliga. Meile ei maitsenud, aga ma pole kindel, kas see maasika toormoos meid lihtsalt enda suhkruga polnud lömastanud. Igatahes vaatasime filme järjest telekast ja kell 1 paiku sain magama :)

Pühapäeval oli Mees jälle tööl. Ta on mul kogu aeg tööl... isegi joogised sündmused on tööga seoses. No mis sa hing teed siis. Mina aga hängisin niisama kodus, panin pesu ära (ma olen maailma kõige halvem pesude kappi panija) ja võitlesin e-mailidega, meil siin internet käib iseseisvalt sisse-välja :D Igatahes oli pealelõunal täitsa õnne kohe.
Siis võtsin end kokku ja võitlesin õues lumega, mis auto enda alla oli haaranud. Üldiselt mulle meeldib lund rookida. Lumi on kuidagi maagiline :) Sõitsin Eestisse tulnud sõbranna juurest läbi ja viisin video ära - lihtsalt et autot soojendada. Teel koju oli Mere pst ümbersuunamine, kuna 5 vaprat roolijat olid üksteisele sisse sõitnud nii et politseinikud pidid seda rongi nüüd lahutama.

Mulle hullult meeldib sõita sellise laheda lumega! Kui oleks olnud, kuhu sõita, oleks veel pikema sõidu teinud :)

Öösel investeerisin mõned unetunnid ikka enda va projekti. Sisendan endale, et see on vaid mulle endale kasulik, kellele veel :)

Täna hommik algas ka töiselt. Ilm oli üpris talvine ja mul oli täiega plaanis teha nii töiseid asju kui ka oma asju ja lõppeks veel kontserdile ka jõuda. Nimelt mu sõbranna, kes on iga-aastasel jõulu-kodukülastusel, kutsus mind kontserdile Valg(r)ed jõulud. Tundus täitsa tore ja Valgre mulle meeldib ka.
Niisiis asusin päeva planeerima. Lisaks paari minikriisi ennetamisele ning suurepärasele ajaplaneerimisele suutsin täna teha endale ka ülima soengu, mis Estonia kontserdisaali elegantsiga kokku läheks. Ma nimelt vaatasin aknast jube lõuna paiku, et kui lumi selliselt sadamist jätkab, ei saa ma riskida, et kodust läbi tulen. Panin igaks juhuks juba kontserdikontsa ja kleidi selga!

Et aga oli hädasti tarvis minna läbi ka kooli adminnist, et kätte saada uus ISIC kaart, avastasin ma end peatselt selles samas kleidis ning nende samade kontsadega kablutamas mööda TTÜ kõige pikemaid koridore! Lõpuks lootsin teha hullu shortcut'i ja väljusin majast avariiexiti kaudu, et end vaid avastada keset lumehangi ning jätkuvat lumesadu! Mul oli nimelt jube kiire veits. Kablutasin siis, pea paljas ja hõlmad lahti, uus pilet näpus, auto poole.
Piltlikult oli võit selline, et kui ma muidu oleks pidanud jooksma võrdhaardelise kolmnurga kahte kaatetit mööda, siis nüüd oli trajektooriks hüpotenuus. Issand, ma ei usu, et  ma praegu sellise näite tõin (ilmselgelt kool lõi pähe!).
Ja no kui ma autosse jõudsin, ise lõõtsutades nagu äsja õppelt saabunud vetelpäästekoer, kraamisin kõik riided seljast ja võtsin välismaalase autos vastu nagu Pariisi suvitaja. Tal olid paksud kindad käes ning silmis hull pilk, sest just enne oli ta telefonitsi kurtnud külma üle ning möödaminnes maininud, et liiga palju provvasid on talle silma hakanud liigvähese riietusega...

Linnas läksid meil asjad kenasti. Ma ei saa mainimata jätta, et olenemata Swedbanki kohatisest asshole-olemisest on neil üks tore asi - kui oled VIP klient, siis saad järtsust ette :) Ja mul läks seda täna vaja! Sain esiteks parkimiskohe kohe ukse ette ning seejärel telleri jutule kohe. Milline õnn ja Bruce Almighty ;) Autoga sai ka osavalt mööda väiketänavaid vastassuunas manööverdatud, kõik ajasäästmise nimel... kõnniteel oli mingi noormees kukkunud, mokk rullis, ja määris endale värsket lund jahutuseks peale. Näed, lumi võtab ja lumi annab ;)

Kui ma kõik asjad olin ära ajanud, vaatasin, et on viimane aeg hakata kontserdi suunas liikuma. Nii kella 6 paiku. Kui umbes 20 minutiga olin umbes 500m liikunud, oli aeg endale tunnistada - sõbrannale ma tänase päeva sees küll järgi ei jõua, rääkimata enne kontserti. Kui ma vaid oleks teadnud, oleks auto sinnasamma jätnud ja jala kontserdimaja poole rühkinud. Sõbranna jõudis trammiga varem kohale oluliselt kaugemalt, kui mina! Tallinnas on umbes 3 x aastas sellist lumepäeva. Täna oli neist üks. Ja kui liita tipptund lumesajuga, saategi midagi taolist, et südalinnast südalinna liikumine võtab aega nii tunnikese! (Endale meenutuseks - Rotermannist Solarisse, täpsemalt).

Solarise parkimismaja helendas lootustandvalt. Parkimismajas on 233 kohta ja kui mina sinna saabusin, oli vaba 83. Kui ma jõudsin pileti võtta, oli vaba vaid 53. Liikumine maa alla oli nii aeglane, et ma jõudsin mobiiliga juba FB-sse enda staatuse ka ära kirjutada! Mul ei olnud enam midagi mütsiga vehkida, parkisin üliosavalt, tagumik ees, end ventilatsiooniruumi kõrvale kohe sissekäigu juures, nii et minu auto ja seal kõrval olnu said omavahel peegleid pidi teretada. Almost ;)

Ja siis kontserdile! A ootas mind juba, seljas superilus Massimo Dutti kleit (seda ma sain pärast teada eks) ja jalas mustad lakkkingad. Ülimalt sheff halli-musta kombo! Ma siis ka andsin enda riided ära ja olin väga rahul, et ma ikka kleidi panin ja soengu tegin. Ma küll kiirelt veendusin, et soeng oli ilma tõttu mingipärast kandiliseks vajunud, aga see ei tumestanud kontserdirõõmu.
Eriti soojaks tegi südame see, et saal oli välja müüdud ja keegi korraldajatest ütles, et ootame veel 5 minutit, kuna ilm ja liiklus on mõnedki inimesed hiljaks jätnud :) Keegi ei pahandanud!

Jõudsin ootamise ajal võtta ühe Fanta ja paratsetamooli (õhtuoode ;)) ning kontsert algaski :)
Programmis osalesid bändimehed ja solistid Märt Avandi, Rain Simmul, Lenna Kuurmaa ja Gerli Padar :) Tehti Valgre lugusid erinevatest zhanritest, kergelt modernses, samas romantilises võtmes ;) Vahele visati mingeid etüüde, kus lauljad, kes parajasti ei laulnud, etendasid nagu kohvikus olles sõja-aegset (Valgre filmist tuntud) flirti :) Eks ta selline maa-värk ja kodukootud oli, aga lood ise olid toredad. Me tõdesime, et Märt on ikka eriti ilus mees. Ja mina märkasin, et Padari-plika on rämedalt alla võtnud. Lenna nägi nagu ikka armas välja ja rokkis täiega. Ja Rain Simmul oli selline nagu veits habetunud ja sagrine, kuidagi juhuslik riietus seljas. Aga muidu, ta on 10 aastat juba selline välja näinud. Üldiselt oli ta siiski tore, kuna temaga seoses meenuski see Vanade armastuskirjade film ju :)

Tantsiti ka laval ja huvitavaid lugude seadeid oli :) Aplaus oli igatahes meeletu ning tehti uuesti lisalaul Talverõõmudest, mille kohta Gerli kokkuvõtvalt ütles, et "küll me nendest ka osa saame, kui nüüd läheme enda autosid õues välja kaevama".
Publikuga muide suheldi selliselt, et vahepeal solistid rääkisid omavahel luulekeeles ja tegid muidu nalja. Autoriks oli Ott Sepp, kes lõpus ka kummardama tuli :) Minu selja taga publku seast ütles keegi, et näe, ei saa ikka Sepp Avandita :D
Nii et oli vahva.

Inimesed üle ühe lisalaulu ei soovinud, vaid kappasid garderoobi poolt. Et oli tunglemist ja meil polnud kiire, istusime peeglilaual ja kommenteerisime brokaatkleite. Alles rahvamassi hajudes saime rõivad selga ja jalutasime Solarise keskusse, kus A polnudki veel käinud. Näed siis, parkimisest oli kasu. Käisime ka toidupoest läbi.
Kasu oli parkimisest ka niipalju, et autol oli kogu lumi pealt ära sulanud ning esimest korda 2 nädala jooksul sain kasutada elektirilist akent :D Muidu olin ikka parklates ukse-avamisega hakkama pidanud saama. No ja siis sõitsime Spiritisse.
Traditsiooniliselt sõime sushit ja jõime kakaod. Juttu jagus, oleks kauemakski jagunud, aga koht pandi kinni. Aitäh 'nii toreda õhtu eest! See on üks minu pisikestest jõuludest sel aastal :)

Jõudsin koju kerge ringiga, sest tahtsin veel lume sees tiirutada. Panin juba pidzhaama selga, kui märkasin, et minu sussi sees on ka midagi. Ja see ei olnud minu enda pandud shokolaad. See oli suur valge paber! Ma ei suuda uskuda, et ma seda kohe ei märganud :D
Igatahes olid päkapikud mulle lilli toonud. No kas pole armas - täitsa nagu päris üllatus oli! Igas mõttes. Et nagu sussi sees ja lilled ja talvel ja Mees ise nii muheles :D Erinevalt paljudest eesti naistest, kes ilmselt küsivad, mis on perses, kui mees nii kummalisel hetkel lilli toob, usun mina, et ma olen lihtsalt nii tubli naine, et olen need lilled ära teeninud :)

Lilled olid mingid astrilised ja siis üks lilla oks. Nagu selline segavereline koer oli pundiks :) Rõõmustasin väga! Ja veelkord - läheb kokku sellega, et oluline pole, et MIS, vaid ET.

Trummipõrin ja.... OTT VÕITIS! :)

niii pingelineeeeeee!

Vaid paar minutit, kui Ott alles esitas enda laulu, silm märg, olid suuremad portaalid juba uudise maha pannud ning Õhtulehes oli ka 307 kommentaari... ainuke, kes suurematest kaasa ei läinud ning leidis, et eestlastele oleks parem teada, et lennuliiklus on Euroopas häiritud, oli Päevaleht.

Ühesõnaga, lahe on, et Ott võitis! Sel aastal on nii vahva saatesari olnud, et ostan plaadi ka. Ja ma hääletasin 3xOti poolt! Kui Birgit ka oli tore ja hea ja küps võrreldes varasemate staaridega, siis Ott on olnud stabiilne. See saade näitas, et pole vaja olla tippvormis, et olla rahva lemmik :) Ometi kord küll :) Ma usun, et Birgiti fännibaas polnud ka nii suur, kui vast Otil, kelle keskmise fänni läbilõiget pidevalt linnahalli saalist ka näidati - pisike, 10-15, kahe patsi ja 1 esihambaga, naissoost ;)

Kirjutan pärast siia juurde ka ;)
Print screenid endale meeldejätmiseks!

:)

SUPERstaari saate SUPERfinaal

SUPERstaari SUPERfinaal! See alguselugu, mida saatejuhid kahepeale laulsid, nii et ithaka selg kunstjuuste all higistama hakkas rapsimisest, ei olnud pooltki nii hea kui kahe konkurendi, birgiti ja oti avaduett :) Sain kohe teada, et juuksepikendused on Ithakal sellepräast, et ta mängib mingis etenduses Barbiet :) Varsti vahetaski ta enda rokkimiseks vajalikud punased lateks kalifeepüksid Barbie-roosa hõljuva vanaema öösaärgi pikkuse kleidi vastu.

Tanelil oli änks must üllar koos kristallidega. Tea kas Continental Modast?

Feissbukis on erinevad inimesed juba kihlveo scrapid teele pannud ja pinge püsib :)

Täna esitasid 2 finalisti, Ott ja Birgit, 3 laulu. 1 jõululaul, 1 konkursil esitatud laul ja 1 uus laul.
Alustas Birgit, kes on ka juuksepikenduste usku läinud, Amazing Grace'iga, nii et Rein arvas, et lugu oli nüansirohke ja peen rning soovitas minna Harlemisse gospelkoori, et kindlasti on vähemalt samal tasemel.
Birksile on kaasa elama tulnud õde :)

Ott valis Little Drummer Boy, kuid mis toimub häälega? Kõrgemates pingelisemates kohtades vedas alt... Siiski on kõik kohtunikud, täna muide esimeses saate osas Maarja asemel meile juba tuttav ja alati hea välja nägev Heidy Purga, kõik väga helded kiitusega. Heidy arvas, et Ott ei jää alla ka UK X-factori esitajate finaalile :)
Rannapil on täna mingi New Yorki tuju (ma saan sellest aru, sest ka minul on sageli empire state of mind nagu Alicia viimases laulus...) ning Mihkliga koos tehakse ka kriitika sekka mingi rahavahetusspektaakel.

Vahepeal ka show-moment - mis jama lugu ja esitus esimesel superstaaril, Birgit Õ-l on?  Tema järel tulev Jana Kask toob lavale hoopis mingi gooti või zombie combo ja on kordades parem ;) Ta omab lava ja ei karda esineda! Seejärel tuleb veel duett ka. Kõrvuti on vahe sees - Jana on ikka kuumem kui Birks ehk nagu Päris Hilton ütles: that's hot!

Ilgelt pikad reklaamipausid on vahepeal. Tuleb teine voor, kus Birgit esitab lahedate kõrvarõngastega ja rohelises kleidis kantrisaate blues'iliku Blue, mis on hea valik. Birgit on väga ilus ja küps võrreldes eelmise 2 superstaariga, mis tuleneb ilmselt tema elukogemusest - olles ema ja mitte Tallinnast, on sul ilmselt veidi rohkem laulu sisse panna, nagu ka Heidy tabavalt ütles, et tal on laulus kõvasti sõuli (hinge).

Ott võtab Iffi vooru loo ning Mihkli arvates laulis ta paremini nii Iffist kui ka mihkli arvates ka Birgitist ehk kui ta esimese vooru kohta arvas, et Birgit pani kõva puuga ära, siis nüüd oli kaalukauss Oti kasuks.

Ja mis nüüd - meenutusi varasemast saatesarjast - Oti ja Märdi show? Ott on sitaks alla võtnud ja ta nimi on ka Ott. Nii nad seal veiderdavad, ära tuleb ka luuletus Heidyle. Heidy, sa pole Heino Torga???? Megairw.

Nüüd viimane voor, Birgit lauluab rokitsikina AC/DC esituse, mille eest saab kiita mitmekülgsuse eest. Ott hoopiski võtab väga grandioosse loo I Will Talk and Hollywood Listen, ja kohati tundub nagu ta oleks natuke loobunud, ta hääl ei ole täna see. Kui ma midagi ei osanud ka ette näha siis seda, et Oti hääl alt veab.. siiski, ta pole ju masin, vaid inimene! Siiski ta on nii loomulik ja siiras... mida ütleb ka Purga, et Ott oled lahti lasknud mingist krambist - et sind on väsinuks väntsutatud :D Mihkli sõnul pani Ott uue märgi maha. Oti ema oli puhta muserdunud näoga? Tanel ütleb: Mees on laulnud!

Mina nüüd helistan ka Oti eest :) Pinge pinge!